Suur laps Jaan Paavle Sõpruse ekraanil

19.–22. jaanuaril linastub kinos Sõprus Tõnis Lepiku dokumentaalfilm “Alati on alati”, mis räägib 2010. aastal lahkunud kunstnikust ja luuletajast Jaan Paavlest. Soe portreefilm jälgib Paavlet tema viimasel eluaastal ning peegeldab tema elusfilosoofiat, mis on pehmelt öeldes nihkes nüüdisaegse ühiskonnakorraldusega.

Filmi režissöör Tõnis Lepik ütleb, et nägi 2009. aasta detsembris Paavlet esimest korda üle 30 aasta, kunagiste kinoamatööridena olid nad vanad tuttavad. “Inimese ja loojana köitis ta mind kohe, sest paljuski olid me saatused sarnased, küll eri valdkondades. Jaanil oli idee teha installatsiooni (“Lao-zõ naeratus”) ja ta küsis minult võimalikke võttepaiku, nii me koostöö algas. Samal ajal, ei tea isegi, miks, filmisin teda, sest Jaan millegipärast usaldas mind. Filmisime jupiti, kuidas juhtus, eesmärki dokumentaalfilmi teha polnud, kuid see hakkas tasapisi kujunema,” kirjeldab Lepik.

Tema sõnul oli Paavle teatud kunstnike ringis hinnatud just oma kompromissituse ja omapära tõttu, kuid ametnikud ja funktsionäärid temast eriti aru ei saanud. “Küll on Jaan Toomik nimetanud teda oma õpetajaks, ja eks Toomik oli ta töödes ka esimene kriitik,” sõnab Lepik nii maali- kui tegevuskunstnikuna tuntud Paavle kohta.

Kuigi Paavle oli oma elus kaamerat ka töövahendina kasutanud, ei püüdnud ta Lepiku sõnul dokumentaalfilmi tegijaid mingis suunas juhtida. “Välja arvatud koostöös tehtud “Lao-zõ naeratuse” puhul. Paavle nautis elusolemist. Või äkki tundis “budistlikult” oma peatset minekut?” arutleb Lepik.

Paljudel filmivaatajajatel tekib nähtavasti küsimus, kes on filmi teine peategelane Leo, kellega Paavle muheda duo moodustab. Tõnis Lepiku sõnul on Leo Saar värvikas amatöör juba neist aegadest, kui tema ja Paavle alustasid. “Aastakümneid on Leod ja Paavlet ühendanud filosofeerimine, kirjutamine ja üksteisele kriitikuks olemine. Mis neid veel ühendas? Eluvõõrus. Nad olid kui suured lapsed. On palju andekaid inimesi, kes oma andeid ei suuda realiseerida, Paavle osaliselt seda siiski suutis. Andekatest saab täiendust üsna suur heidikute seltskond.” Filmi produtsent Liis ­Lepik lisab: “Küsisin Leo käest. Ta vastas: “Mind pole tabanud suurushullustus, et end kirjanikuks hakkan nimetama. Väga hästi ütles Jüri Lotman: “Pean häbiväärseks ja ebaeetiliseks iseendaga tegelda.” Olen töötu ja Paavle hea sõber.””