Suur raamat suurraamatu asemel
Mart Kalm (koostaja)
“Eesti kunsti ajalugu. 5. osa. 1900–1940”
Eesti Kunstiakadeemia, 2010. 712 lk.
Viimasel kümnendil on ilmunud mitmeid märkimisväärt kunstiuurimusi. Reeli Kõivu “Eerik Haamer”, Mai Levini “Kristjan ja Paul Raud”, Mare Joonsalu ja Tiiu Talvistu “Pallas” või Ene Lambi “Ekspressionism eesti kujutavas kunstis” on vaid mõned näited. Puudus aga kogu perioodi ehk 20. sajandi esimest nelja kümnendit haarav terviklik ja nüüdisaegne ülevaade.
Seetõttu on Eesti kunsti ajaloo 5. köite ilmumine suursündmus. Raamat on nägus. Rikkalikult ja värviliselt illustreeritud. Kenasti köidetud. Aukartustäratavalt kaalukas. Need olid esimesed muljed, mis mind valdasid seda teost kätte võttes.
Köite koostaja ja toimetaja Mart Kalmu sissejuhatuses torkab silma soov eristuda ja eemalduda 1977. aastal ilmunud sama perioodi käsitlusest. Ühtlasi saame teada, et toonane raamat ei olnud hea. “Materjali tihe pakkumine kunstiliikide järgi, kümnendite kaupa kunstnikest tähtsuse järjekorras ülevaadet andes muutis teksti raskesti loetavaks.” See kriitika on siiski küsitava väärtusega. Pigem häirib toonase käsitluse puhul hoopis ideoloogiline kallutatus, mis oli aga paratamatu.
Kõigele vaatamata on 1977. aasta eesti kunsti ajalugu kindla ülesehitusega ja hästi toimetatud teos. Mida kahjuks ei saa öelda uue kunstiajaloo kohta. Me oleme saanud artiklikogumiku, sisult enamasti tugevate käsitlustega, ent mis ei moodusta tervikut.
Lisaks eeldab värske kunstiajalugu veel vähemalt kahe teise teose olemasolu. Nendeks on seesama 1977. aasta teos ning 1996. aasta “Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon”. See ei ole kõige mõistlikum ega kasutajasõbralikum lahendus.
Veelgi suurem kivi koostaja kapsaaeda on aga vastuolu sissejuhatuses kirjutatu ja tegelikkuse vahel. Nii loeme, et “ühe kunstniku käsitlemine erinevate voolude raamistikes annab suurepärase võimaluse avada tema eripära mitmekülgsemalt, laskumata sealjuures kunstnikumonograafiates sageli ilmnevasse “suureks kirjutamisse””. Ometi on raamatus Eha Komissarovi kirjutatud peatükk “Avangardistlik narratiiv Ado Vabbe loomingus 1913–1925”. Igati hea kirjutis, kuid ainuke ühele kunstnikule pühendatud peatükk raamatus. Kuna teisi pole, osutubki Vabbe “suureks kirjutatuks”.
Ettearvatult on köite tugevaim pool arhitektuur. Kusjuures autoriteks pole ainult Karin Hallas-Murula ja Mart Kalm, vaid linnadest väljaspool toimunut uurinud Ants Hein ja Heiki Pärdi. Kiitus ka Johannes Saarele monumendikunsti käsitluste eest.
Oodatult head on ka Mai Levini, Ene Lambi ja Tiina Abeli ülevaated kujutavast kunstist. Ka Kalm tunnustab nende autorite “traditsiooniliste uurimismeetodite meisterlikku valdamist”. Sedasama meisterlikkust kohtab veel paljude kirjutajate puhul. Mida aga näha pole, on sissejuhatuses Kalmu väljahõigatud “eesti kunstiteaduses toimunud osaline nihe nn uue kunstiajaloo suunas”.
Suur küsimärk on raamatu alajaotus “Kõrvalsammujad”. Jääb mulje, et kõik, mis mujale ei sobinud, on siia paigutatud. Tulemuseks on segapuder. Palju ühtlasema tulemuse andnuks tarbekunsti, fotokunsti, graafilise disaini ja tootedisaini koondamine üheks alajaotuseks.
Materjal selleks on ju peaaegu olemas. Jüri Haini ja Ivar Saki käsitlused annavad hea ülevaate graafilise disaini arengust 20. sajandi esimese poole Eestis, niisama korralik ülevaade on ka Eesti fotograafiast Peeter Linnapi sulest. Kalmu “Kujundades ja tootes” on uudne vaatenurk sellele, mida me seni ühtlustavalt nimetasime tarbekunstiks. Ja mis pole kadunud ka käesolevas raamatus – näiteks Taskat on käsitlenud nii Kalm tootedisaini all kui ka Levin artiklis “Suundumisi 20. aastate kunstis” tarbekunsti alajaotuses. Häda on aga selles, et erinevalt tootedisainist on tarbekunst raamatus laiali pillatud ning ülevaade sellest seetõttu katkendlik – ja puudulik. Kunstnikukesksest tarbekunstiajaloost on teadlikult loobutud. See ei õigusta aga segadikku ja mitme olulise isiku kõrvalejätmist, nagu näiteks klaasikunstnik Maks Roosma või metallikunstnik Otto Tammeraid.
Lorupi ja Langebrauni puhul võinuks välja tuua, et esimene lõi tasemelt põhjanaabrite kuulsate klaasitehastega võrreldava ettevõtte, teine aga omas peamiselt kleeppiltide notsikutele kleepijana vaid kohalikku tähtsust. Arvestades Lorupile ja Langebraunile viimasel ajal osutatud suurt tähelepanu, on tekkinud ekslik arusaam, justkui olnuks tegemist võrdväärsete tegijatega.
Peatüki vene kunstnikest Eestis oleks võinud välja jätta ja käsitleda olulisemaid neist teistes peatükkides, mida osalt on ka tehtud. Vene kunstnike kujul on siiski tegemist paljuski marginaalidega, ka pole nende eristamine riik riigis kujul piisavalt põhjendatud. Seega piisanuks viitest Levini ja Issakovi raamatule “Vene kunstnikud Eestis XX sajandi algupoolel”.
Veelgi küsitavam on Katrin Kivimaa kirjutis naiskunstnikest. Näib, et seda peatükki polnud ka toimetajal kerge teiste sekka sobitada ning teksti vajalikkust hakatakse põhjendama juba raamatu sissejuhatuses, tuues käibele termini “naiskunstnike eripära”. See kõlab sama humoorikalt nagu filmi pealkiri “Vene kalapüügi eripära”. Asja iroonia aga peitub selles, et Kivimaa on artikli avaldamisega “Kõrvalsammujate” alajaotuses saavutanud hoopis naiskunstnike põlistamise marginaalidena. Mitte vastupidi, nagu oli autori eesmärk. Kas seda oli tõesti vaja?
Raamat võinuks lõppeda olulisemate kunstnike lühileksikoniga. Miks peab lugeja isegi kunstnike sünni- ja surmaaega teatmeteostest taga otsima? Mõne kunstniku puhul leiab need daatumid ka siit raamatust, aga see on juhuslik. Rääkimata sellest, et tegelikult on Eesti kunsti biograafiline leksikon juba vananenud. Selle ilmumisest on möödas 15 aastat ning värske eluloolise osa lisamine teose lõppu olnuks ka selles mõttes igati õigustatud. Niisamuti oleks elulooline osa andnud terviklikuma ilme hüplikule raamatule, mis meenutab pigem teost sarjast “Kunstiteaduslikke uurimusi”.
Vaadates raamatu autoreid, tuleb tõdeda, et teos on sündinud vana kaardiväe jõududega. Õigemini, ilma nendeta jäänuks see raamat üldse ilmumata. Võime rõõmu tunda, et meil on Levin, Lamp, Hain ja teised, kes oma töö alati kohusetruult ära teevad. Seetõttu on ka paratamatu, et köite nii mõnedki peatükid on ühel või teisel kujul juba varem ilmunud. Kus on aga noored uurijad? Vähemasti viienda köite põhjal tekib mulje, et meil neid lihtsalt pole või siis ei suutnud nad oma värskeid seisukohti ära kirjutada. Millest on kahju.
