Suurepärane tehnik, kuid geenius mitte

Mark Ronson

“Uptown Special”

(Sony)

7/10

Okei, ütlesin ma endale umbes siis, kui plaat oli jõudnud minu jaoks ehk kõrgpunktini, rikka kõlaga dub-diskoni nimega “Daffodils”. Siin ta on – Mark Ronson, meie aja kangelane. Mees kes suudab teha kõike, mida ta teha tahab. Kes ei meeldi mitte ainult kapitalistlikule plaaditööstusele (siin sulgudes peaks olema mingi lünk, kus on kirjas Ronsoni edu kinnitavad numbrid), vaid ka kõigile neile, kelle jaoks afroameerika popmuusika stiilinüanssides nokkimine on omamoodi intellektuaalne lõbu. Isegi Ronsoni vihkamine oleks mõneti fun. Eks ole ju, ise muudkui vanemaks saades ajavad sellised üha enam närvi – noored ja ilusad, andekamad kui sa ise iial oled lootnud olla...

Enne kui “Daffodils” oma psühhedeeliliste peapöörituste ja sci-fi-sarmiga pärale jõudis, oli seal juba mõndagi ees. Näiteks esmaklassilise vokaalseadega “Summer Breaking”, mis kõlab kui kitšlik lounge-versioon Steely Danist ja sobiks kenasti mõnesse Hollywoodi filmi romantikat alla joonima. Siis “Feel Right”, kus räppar Mystikal oma “mutha­fucka”-bravuuriga ikkagi pehmelt sarmikasse pop-raamistikku suletakse, ja muidugi white boy-gruuv “Uptown Funk” oma vahule löödud orkestreeringus. Siiani oli kõik kena.

Aga siis, kui plaadi teine pool tasapisi juba kahanevas vääringus muudkui edasi kestis, hakkasin mõtlema. Võib-olla ma rikun nüüd omaenda peo ära, aga... “Crack In The Pearl” on ju lihtsalt üks digiajastu soulballaad, eks ole. Ja sealt edasi – veel üks leigelt professionaalne lugu ja siis veel üks. Ronson, tuleb tunnistada, on eeskätt produtsent, “valmistaja”, tehnik, aga geenius ta ei ole. Ta vajab enda kõrvale kedagi, kes on päriselt, mastaapselt ebamaine, trotsivalt seletamatu, ja siin tal sellist käepärast ei leidu. On tore, kohe väga tore, et Mark Ronson pole Jamiroquai, kuid selle saavutuse toel päris tervet plaati ei sisusta. Ma mäletan plaadi esimeste laulude tulevärki, aga seda vähem saan ma lõpu lähedale jõudes aru, miks ma ikka veel siin olen.