Suurriiklik ülbus, ettekujutus tsiviliseeritud elu puudumisest väljaspool oma heaoluriigi piire on loomulik tunne. Mõnest ilmakaarest tulijate suhtes on ka eestlastel samalaadne tunne. Kuid jätame kõrvale stereotüübid ja lihtsa inimliku lolluse, mis ei kao ka rikkuse ja hariduse süvenedes kuhugi. Lisaks neile paratamatutele küsimustele, mis võivad olla ebaobjektiivsed, on olemas ka reaalsus, faktid, mis suunavad N. riigi viisabürokraatia väikese lauaülema käitumist. Kõik need illegaalsed töölised, kõik need pangaröövlid ja litsid. Kas ma mäletan õigesti, et Saksamaal röövis panku umbes sajaliikmeline Eesti jõuk? Kas ma mäletan õigesti “telestaar” Maire Aunaste praegust tegevusala ja viisastaatust Ameerikas?

Sealt need küsimused piiril, kas ikka raha on ja kus ööbite ja nii edasi. Kas ajakirjanikud teenivad Eestis ka hästi, küsis mult ühe Euroopa Liidu riigi immigratsiooniametnik hiljuti.

Sotsioloogid uurivad pidevalt, kui paljud eestlased soovivad minna välismaale tööle või alatiseks elama.

Ja aseta end nüüd Eesti piirivalvuri rolli. Kuidas tunda ära sposatosid ja muid susserdajaid? Kuidas ära tunda tööloata ukraina keevitajaid? Oskustööliste puudus võib süvendada probleemi, mis mõni aasta tagasi lahvatas Loksa laevatehases. Riik kubiseb kahtlastest SRÜ taustaga tegelastest, aga osav idamaine kokk saadetakse välja.

*

Tegelikult on see jutt osa suuremast kompleksist, mis seostub Eesti astumisega Euroopa Liitu. Me ei ole tegelikult valmis selleks, et piirid on lahti. Me ei ole valmis selleks, et end kaitsta riiki tulvavate põgenike eest. Me ei suuda teha vahet poliitilisel ja majanduspõgenikul; ja viimase kategooria puhul aru saada sellest, kas teda kannustab ellujäämisinstinkt või lihtsalt soov rohkem raha teenida. Ja me hakkame kindla peale rakendama sama, ainult väikse mastaabi tõttu koomilisevõitu suurriiklikku ülbust, kindlasti hariliku inimese, aga võibolla ka riigiaparaadi tasemel.

Või on see kõik minu paranoia?