Ta pihtis ja ma kuulasin
Otto Olgo kirjutab, miks ta hiphop- ja R’n’B-muusika erakordset kangelast Frank Oceanit armastab ja tema loomingut oodata viitsib.
Kui ma oma maakodu verandal esimest korda kuulsin YouTube’ist Frank Oceanit (28), ta hüpnotiseeris mind. Ocean neelas mu oma loomingusse aususe, voolava helikeele, maheda tämbri ja minoorsete alatoonidega. Ümisesin päevi „Thinkin Bout Youd“, „Pyramidsi“, „Super Rich Kidsi“, „Pink Matterit“, sest sõnumid resoneerisid minuga. Ocean teadis, mida tähendab noore hinge valu. Ta julges kombata piire, vahel justkui häbenedes, aga häbist mitte hoolides. Ta pihtis ja ma kuulasin.
„I know you Forrest /I know you wouldn’t hurt a beetle / But you’re so buff, and so strong / I’m nervous Forrest“
Kuigi Oceani menukas eelmine album „Channel Orange“ (2012) on võrdlemisi ajatu stiiliga, tahtsin enamat. Tahtsin juurde Oceani õrna, empaatiat väärivat ausust. Franki ookeani hoovused tõmbasid korraga identiteedirajale, kust oli raske välja tulla. Hiphopi žanris liiga sage dominantne alfalikkus oli Oceani kujul saanud feminiinset poolt tunnustava konkurendi, kes julges väljendada ebakindlust.