Taak"'Koerapööriöö"' (Nailboard Records)
Ugrilastele kohustuslik vana kooli metal.
Kõik algas sellest, et vana, Eesti hevi esimesest kuldajast pärit doom-metal’i ansambel Dawn of Gehenna (D.O.G.) puhus paar aastat tagasi enesele jälle eluvaimu sisse. Järgnes kiire areng ning 2005. aasta suvel jõudis D.O.G. suurt tähelepanu äratanud eestikeelse demoplaadi "Night Dog Sessions" väljaandmiseni (nendest lugudest leidub suurem osa ka "Koerapööriööl"). Aastal 2006 esitleb ansambel end juba Taaga nime all (ehkki ka D.O.G. nime plaanitakse ingliskeelse lüürikaga kontserte andes edasi kasutada) ning on äsja välja andnud uue albumi.
Veidi laiemas kontekstis vaadatuna on Taak märkimisväärne nähtus juba seetõttu, et tegemist on katsega taastada 90ndate teisel poolel kokku varisenud (ja 00ndatel uuesti, aga juba teisel kujul, jalad alla saanud) Eesti metalskene järjepidevust. Täitmaks valusat lünka kuulajate hinges leiab Taak inspiratsiooni 80ndate lõpu Eesti hard-rock’i- ja hevibändidest ning D.O.G-i algusaegade doom-metal’i skenest. See ei tähenda, et edu oleks oodata ainult vanemate härrasmeeste seas: kõik märgid viitavad ammugi sellele, et Eesti rahvas on lõpuks eurodiskost välja kasvamas ning vajab head eestikeelset rock-muusikat. Sellest Metsatöllu tohutu populaarsus ning Taagalgi on lootust jõuda palju laiema kuulajaskonnani kui ainult siseringi hevimehed. Omas kojas oma muusika kuulamine on nimelt teraapiline, pakub lohutust ja mõtlemisainet; midagi, mida kapitalismipohmeluses ja lootusetustaaga all vaevleval eestlastel on kaugelt liiga vähe käepärast.
Taaga eeskujude juures mängisid tähtsat rolli laulusõnad ning Taakki ei jää alla – bändi enda eelistatud stiilimääratlus ugri-doom kehtib ehk rohkem sõnade kohta. Kujundlikult võiks öelda, et Taak – eks nagu mõned bändid varemgi – viib kuulaja tagasi pimedasse metsa, igapäevasimulaakrumis ununevate juurte juurde. Metafoorne mets peitub seekord aga pigem kuulaja-ugrilase enda hingesopis, selle juurde kuulub pigem veremaik leival kui ristikoera kirvega koolitamine, pigem kummituslik ööliblikas kui vihased sõjahundid, pigem meeleheitlik kahtlus kui uisapäisa lahingusse tormamine. Kuulajalt küsitakse: mida tuleks teha selle nimel, et tõesti iseendaks jääda, et mitte lämbuda tolmuses ilmas, et Punane Madu meid kätte ei saaks? Olgu vastus mis tahes, üks on kindel: laulusõnade koha pealt on Mart Kalvet tõstnud Eesti metal’i uuele kvaliteeditasemele, radadele, millel varem on rännanud Ultima Thule ja Ruja.
Muusikaliselt on "Koerapööriöö" doom ja heavy metal’i sugemetega hard-rock, aeglane ning 70ndate (Eestis 80ndate) protohevi maiguline. Albumi tipphetkedeks on "Punane Madu", "Tähist ja tolmust", "Trots" ja "Hüljatu"; lood, millest üksainuski teeks selle plaadi kuulamise kohustuslikuks kõigile ugrilastele. 9
