“Tädid tulid, tädid tulid, Under oli näpus…”
Marie Underi ümber on kolmkümmend aastat pärast tema surma puhkenud “seksiskandaal”. Sirje Kiin, Evelyn Sepp ja Vilja Kiisler on Underist teinud niisuguse erootikatähe, et kopsakast raamatust on seetõttu saanud tõeline müügihitt. Isegi Doris Kareva on Underi kaitseks juba sõna võtnud. Toimuvat on raske kuidagi teisiti nimetada kui koomiline. “Tädid tulid, tädid tulid, Under oli näpus…” kui parafraseerida üht lastelaulu. Aga seks müüb. Ja Kiini teost “Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” tormavad ostma ka need, kes muidu poleks selle poole vaadanudki.
KÕIK SAI ALGUSE väikestest märkmikutest, mida säilitatakse Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Underi fondis. Sõitsin neid läinud nädalal vaatama, sest minu arvates on kummaline, et kõik räägivad neist ja tsiteerivad neid, ent lugenud ega näinud pole peale Kiini neid keegi. Vähemasti ei ole märkmike juures asuval kasutajate lehel peale Kiini ja ühe muuseumi enda töötaja märgete ühegi teise huvilise sissekirjutust.
Kurikuulsaks saanud märkmikke on kolm. Need on õhukesed ja väikesed. Varaseim neist kannab pealkirja “Meie ajaloost 1915 ja 1916, pääasjalikult Hingekese ööd ja päevad”. Hingeke muidugi on Under ja nagu pealkirigi aimu annab, sisaldab märkmik ülestähendusi poetessi meeleoludest.
Adson alustas päevikmärkmiku pidamist jaanuaris 1915. Esimene lehekülg on rõõmutu. Tema Hingeke magas kas väga halvasti, halvasti või vähe. Ta oli “uimane kahtlustest, nutust, minu ootamisest ja tõe otsimisest”. Teisel nädalal läks Underi uni paremaks, üha rohkem magas ta hästi. Mida aga tähendab hästi? Adsoni märkmete järgi oli hästi kaheksa tundi und.
Truu valvur hindas napisõnaliselt ka poetessi päevi. 1915. aasta kevad läks noortel üle kivide ja kändude. Tihti oli märksõnadeks “konflikt” ja “raske”, ikka Adson süüdi. “Raske (mina olin halb),” kirjutas ta.
Mais läks Hingekese meeleolu paremaks – oli ju sirelite õitsemise aeg. “Kinos (ilus). Väga armas lõuna kontsertaias. Suurepärane jalutus Kosele! Kuld Lõvis! Ilus! Ilus!” illustreerivad seda Adsoni ülestähendused. Juunis-juulis puuduvad märkmed Underi une kohta ja märkmikus seisavad enamasti hõisked “Ilus! Jälle nii ilus!” Ja kohtade nimed, kus aega veetmas käidi – Kuld Lõvi ja Marina. Noobel valik.
Need märkmikud koosnevadki, nagu juba öeldud, lühikestest märkustest Underi meeleolu kohta, sekka Adsoni üleskirjutused sellest, millega oma armsamat üllatada või kuidas teda hellitavalt kutsuda. Lisaks märkmeid Underi vaevarikkast lahutusprotsessist ja reisimuljeid Saksamaalt. Kahtlen, kas neid märkmikke tasub isegi publitseerida, lõviosale lugejaist ei paku need suurt midagi.
AGA SEKS? Kuid kujutagem kõigepealt ette 26aastast noormeest, kes igal õhtul haarab magama minnes kaasa märkmiku ja sulepea, et kirja panna, mis kell tema armsam uinub, mis kell ärkab, kas tema uni oli katkendlik või mitte. Ning hommikul arvutab kokku, kui mitu tundi tema armsam öösel magas, ja lõpuks annab kokkuvõtva hinnangu. Vähe sellest, 1915. aasta mitu kuud lõpetas Adson kuuarvestusega. Sellest saame teada, mitu ööd Under magas hästi ja mitu halvasti. Ja seda, et kõige pikem uni kestis näiteks üheksa tundi, kõige lühem aga kaks. Ei, mulle meenub pigem Stephen Kingi raamatu järgi tehtud mängufilm “Misery” kui Casanova.
Jah, kui märkmikest otsida, leiab siit ka seksi. Aga ei midagi sellist, mis vääriks niisugust tähelepanu ja nende taskuraamatukeste lausa “orgasmipäevikuteks” nimetamist. Kiinil seevastu “pole kahtlust, et Adson oli võimekas ja tähelepanelik armastaja, kelle südameasjaks oli partneri võimalikult igakülgne rahuldamine. Lisaks hingelähedusele ja vaimsetele ühishuvidele võisid ka Adsoni armastajavõimed olla üheks põhjuseks, miks Marie Under lõpuks just Adsoni oma armukeseks ja hiljem abikaasaks valis.”
Kiin viitab otsesõnu Adsoni erilisele “võimekusele”. Ometi ei leia märkmikest ülestähendusi armatsemise kohta nii rohkelt, kui Kiini lugenuna võinuks oodata. Niisiis täiesti normaalne noorte armastajate elu. Samas tunnistab Kiin ka ise, et “rohkem kui armurõõme leidub Adsoni 1915–1916 päevikutes siiski märkmeid sellest, kui rasked olid need aastad”. Palju rohkem.
Tegelikult oleks Adsoni märkmikud väärinud kadunud Vaino Vahingu käsitlust. Sest nende ülestähendamise viis mõjub kummastavalt (ei soovi siin kasutada sõna “maniakaalne”). Lisaks mainitud taskuraamatutele pidas Adson aastatel 1916–1917 veel ka jälitamispäevikut, kuhu ta märkis Underi abikaasa Karl Hackeri liikumised: mis kell läks välja, mis kell tuli koju, kus käis ja kellega kohtus. Kahtlemata ei olnud Adson tavaline noormees ja palju temas jääbki mõistatuslikuks.
MEIE NAISTE KIRGLIKKU vooditüli on külmal ajal soojendav jälgida ja eks naergi ole terviseks. Kahju on aga Underist, sest vaevalt oleks tema armuelu saanud üldrahvalikult – ja kõverpeeglis – teatavaks ilma Evelyn Sepa ja Vilja Kiisleri kaasabita. Kui kultuurileht Sirp avaldab Kiisleri artikli pealkirjaga “Kuidas Under Adsonit magatas”, siis missuguse sõnumi annab see lugejale? Et Under oli üks seksinäljas poetess?
Arvustus ise oma pikkusele vaatamata ei anna mingit ülevaadet sellest, kui õnnestunud see Underi-käsitlus tegelikult on. Sisaldab ju teos nii luuletaja eluloo kui ka eraldi osana loomingu analüüsi. Selle asemel saame teada, et “Kiini vaimne hoiak on seltskonnaajakirjaniku oma” ja et “Kiin tunneb kakskümmend aastat väldanud uurimistöö tulemusena Underiga nii suurt samastumist, et ei pea tema voodisse tükkimist ülearuseks”. Rääkimata tema “vananaiselikust uudishimust” ja luuletajate orgasmide ülelugemisest.
Ka Sepp peab raamatu käsitlusviisi “vananaiselikuks ja kadetsevaks bulvariajakirjanduseks”. Ja nii edasi, ja nii edasi. Ent mida vastab kriitikale Kiin? Ta paneb i-le punkti: “Mina ei ole tsensor ja Marie Under ei ole neitsi Maarja.” Naised, tulge ometi mõistusele! Kui te üksteist nii kirglikult vaenate, siis tehke seda kuskil kohvikunurgas, nii et kõik seda nägema-kuulma ei peaks.
Õnneks ei ole Kiini raamatu vastuvõtt piirdunud vaid allpool-naba-kriitikaga. Näiteks möödunud nädalal avaldas Jaak Urmet Päevalehes arvustuse “Adsoni pealt maha kirjutatud Marie Under”, mille pealkiri annab juba tabava hinnangu Kiini uurimusele. Urmetiga jääb vaid nõustuda, sest minuski tekkis pärast Adsoni märkmike lugemaskäiku kahtlusi ja küsimusi. Üks on aga selge, see pilt, mis meil oli Underist enne Kiini raamatut, on killustunud. Hunnik kilde, mis alles ootab kokkupanemist.
Printsessi ja Paaži armastuslugu
Marie Under ja Artur Adson tutvusid Estonia teatri avamisel 24. augustil 1913. “Olen tänulik saatusele tänapäevani, et sattusin istuma just sellesse laua otsa. Siit algas pööre mu elus, siitmaalt sündis lahkumine mu tehnilisest kutsest ja lähenemine luulevallale armastuse alusel… Estonia avati ja minu saatus otsustati,” meenutas Adson aastakümneid hiljem.
Underile aga ei avaldanud see kiilaspäine nooruk esialgu mingit muljet. “Õigemini: Adson ei meeldinud talle kogunisti!” iseloomustas kohtumist kirjanik Helmi Rajamaa, kellele Under Rootsis oma suhetest Adsoniga pihtis.
Aga armunud Adson oli kohutavalt sihikindel. Ta kannatas välja Underi külmuse ja ükskõiksuse tema suhtes, oodates oma hetke. See hetk saabuski, tema tunded äratasid Hingekeses vastutundmusi – Adsonist sai abielunaise Maria Hackeri (Underi) armuke. Jah, mingit kirgedetormi ses suhtes polnud. “Ei ole A vastu seda hullu armastust, mis üle öö tuleb, kui torm (ja kus ei teata mikspärast armastatakse) ja üle öö ka jälle – kaduda võib. Alguses lükkasin ma kõik ta lähenemiskatsed tagasi; [–] Aga nüüd tean ma mispärast ma ta poole hoian: ühised iluideaalid! Ühised mõisted õigest abielust!” kirjutas Under sellest talle väga lähedasele inimesele, kunstnik Ants Laikmaale.
Pärast pingelist ja pikka lahutusprotsessi oma esimesest abikaasast Karl Hackerist, Under ja Adson abiellusid 11. juunil 1924. “Kesknädalal 11.VI. on meie “laulatus” Vana raekoja pääl Raekoja platsil, väikses kantseleikeses. Ometi kord!” kirjutas Adson päevikusse.
Adsoni südamesoov oli lõpuks täitunud. Nad olid koos elanud neli aastat, nende armulugu oli kestnud kümme aastat. Kooselu jätkus, kuni surm neid lahutas. Adson läks igavikuteile 5. jaanuaril 1977. Under järgnes talle ööl vastu 25. septembrit 1980.
“Marie Underi luule eest võlgneme suures osas tänu tema truule paažile, kes igapäevamured poetessist püüdis eemale hoida,” sõnastas Underi-Adsoni armastusloo Helmi Rajamaa.
P. E.
Loe ka Kalev Kesküla intervjuud Sirje Kiiniga, Areen 51/2009,
www.ekspress.ee.
Katkeid Artur Adsoni päevikuist 1915–17
Armatsemised
“Öösel mu toas. Üllatus: Hing 2…, minul 1… pausita – 1,5 tundi!!!!!!”
“…oh, ilus!!!”
“…(halb!)”
“…Hoog Hoog!!!”
“…!!!”
“…(mul 2)”
“…(korraga) oli hää!”
“…mõlemad korraga!!!”,
“…(korraga) ülihää!”
Underi unearvestus (veebruar-märts 1915)
“Hästi – 11 ööd, kaun. hästi – 1, vähe – 10, halv. – 3, väga halv. – 3. K. pikem öö – 10, kõige lüh. – 0.
191/28 – 6,821 tundi läbisegi”
“Hästi, kaun. hästi 4, rahutult 5, väga rahutult 3, vähe 13, väga vähe 1. Kõige pik. 91/2, kõige lüh. 4.
216,5/31 – 6,984 tundi läbisegi”
“Kose-Namen /hellitusnimed, valik 64st/
Hingekene, Armsakene, mu Kuldsuu, minu maja, mu Skeptik, Madonna-Katarina, Opal, mu Punane roos, mu Fetisch, Valitseja, Kuninganna, mu Ainus, mu Silmaterakene, Suurtsugusem naine, mu Päike, Sina mu Täht suures vankris, Ave Maria, mu Ingel, minu Baby, mu hinge hingekene, mu südame südamekene…”
“Hingekese laud (mida mõnikord näinud ja maitsenud olen)
Juustusupp
taimetoidu-kotlettid
golubtsõ
maksa pasteet
kümmel kuklid
vasika praad
pudding (riisi)
thee à la Altenberg
kirsimoos
paks riisi pudru
küpse kartulid
kartuli püree
vasika maks
manna pudru”
“Millega tulevikus Hingekest üllatada:
Punased roosid öösel Maardusse viia ja läbi akna Hingekese voodi ette puistata – siis ise ära kaduda.
Suvel
Sõnnikut ja lillemulda mõni koorem Hingekese aeda
kevadel
Siidi sukad
must kaviar
õunad à la Altenberg
linased taskurätikud
ananas, banaan, datlid
hõbe braslett
talu
[–]”
