15.11.2007, 00:00
Tagasipöördumine põhiväärtuste juurde
Alguses oli Ansip. Peaminister, kes võttis kätte
ja viis Pronkssõduri Tõnismäelt hoopis odavamale krundile.
Pole enam mõtet meenutada, mida see kõik kaasa tõi, aga
rahvuslusepuhangu igatahes, nii eestlaste kui venelaste hulgas.
Siis tuli Savisaar, kes on tõstnud oma relvad – oh ei, mitte hädamere, vaid Kristiine Prisma alkoholimüügi loa vastu. Tema piik ei rihi mitte tuulikuid, vaid supermarketi õllekaste, sest need ähvardavat meie laste tulevikku.
Ja lõpuks tuleb mu hea kolleeg Krister Kivi, kes arvab, et kui me ka teeme neegritest rõvedaid nalju, siis ei maksa seda vähemalt avalikult tunnistada.
Ega nood ettevõtmised pruugi olla tingimata halvad, aga nad kõik räägivad üht keelt: pöördumist korra ja traditsiooniliste väärtuste juurde. Meie korrajanu on jätkunud isegi “Vali kord”-liikumise lõppu.
Pronksmehe puhul armastatakse korrata, et see kuju tulnuks sealt juba kümme aastat tagasi ära viia. Ent olgem ometi historistlikud – kümme aastat tagasi ei olnud see monument kellegi jaoks huvitav. Tubli rahvuslasena mäletan hästi, et 1997 polnud rahvuslus mingi teema. Jutud KGBst, küüditamisest jne olid täitsa out, siis olid paleusteks teenimine, välismaal tegutsemine ja Euroopa Liitu pääsemine – olime huvitatud kõigest, mis oli rahakas ja rahvusvaheline. Meid huvitas eestlase tänane võidukäik, elu siin, praegu ja välismaal, aga jumala pärast mitte eestlane minevikus, koltunud arhiivileiud kadunud kehvadest aegadest.
Nüüd aga pakub hea kolleegi Tarmo Vahteri akadeemiline uurimus Andrus Ansipi punapäevist säherdust üldrahvalikku huvi, et varsti võiks juba oodata Jaan Krossilt ajaloolist novelli. Selle kondikavaks võiks olla öine dialoog koeraga, arutlus sellest, mitu korda peaks koer üliõpilast hammustama, et Eesti iseseisvus suhteliselt kõige valutumalt kätte võita. Ja kas hammustada kompromislikult või sümboolselt kuni selle päevani, kui saab hakata hoopis partei konte järama.
Ajalugu on rahvusvahelistumise pinna all kogu aeg küdenud. Alates “hääletult alistunud” Konstantin Pätsi väärtegudest (sellest loost ei tea nüüd enam üldse, mida uskuda) ja lõpetades hiljutise süüdistuse esitamisega Arnold Merile, kes minu mäletamist mööda kirjeldas oma tegevust küüditamisel juba perestroikaaegsetes ajalehtedes. Aga eks Kaitsepolitsei rattad ole targu jahvatanud.
Üldise alkoholi-manamise juures vihastab mind selle häbitu silmakirjalikkus. Me neame seda, kuidas alkohol meie rahvast tapab, aga me ei meenuta sugugi seda, kuidas me seda armastame. Miks me siis paneme igal pidulikumal hetkel pudeli lauale, miks tellime ärilõuna kõrvale veini, miks kinnitame lepingut šampanjaga, miks tõstame klaasi sündinu terviseks ja kadunukese mälestuseks. Kust tulevad need tegelikkuseuurijad, kes saadavad mulle tädi ukse taha küsimusega, mitu korda kuus ma alkoholi tarvitan – kaks või neli? Lugegu parem kokku, mitu korda päevas valatakse vabariigi presidendi ees klaas täis ja mitu promilli on tal tavaliselt enne allkirja andmist sees. Ega ma ei arva, et seda oleks rohkem kui Euroopa poliitikuil keskmiselt.
Maailmas elavad miljonid inimesed ilma alkoholita, väitis üks tubli alkoholivastane. Muidugi elavad, aga kas me tahaksime nendega koos elada? Sest enamasti elavad nad Iraagis või Burundis. Meie aga avaldame vahetpidamata raamatuid unistuste-elust Toscanas või Provence’is, kus tundub, et muud ei tehtagi, kui nauditakse sööki ja jooki.
Euroopa kultuuris on alkoholi nauditud juba alates vähemalt Platonist, kelle riigiõpetuses oli veinil kodanikkonda koosmeelel hoidev roll. Samas on enese täisjoomist peetud alati barbarite kombeks.
Miks me ei tunnista, et Euroopa kultuuris pole võimalik alkoholi vältida, tuleb lihtsalt õppida sellega toime tulema. Vene-nõukogude joomisviis tuleb vahetada euroopaliku vastu, nagu me oleme pidanud viimastel aastatel nii palju euroopalikke kombeid omandama. Ja mida kiiremini, seda parem, sest peagi kehtima hakkav liiklusseadus lubavat 0,5 promilli nagu mujal Euroopas. Ma pole sellest vaimustatud, aga ilmselt on see paratamatu. Nagu oli seda surmanuhtluse kaotamine.
Oleme jõudnud moralismiajastusse, mille avalöögiks võiks ehk lugeda ühe tubli lapselapsi kasvatava Kadrioru vanapaari avalikku vaenamist sellepärast, et nood lapselapsed paar korda lossipidu panid.
Ühelt poolt on vaikselt veniv kohtusaaga ühe argliku Prisma kassapidaja – kes ei julenud noorukitelt passi küsida – põhjustatud süüasjas muidugi hea märk. See näitab, et elu on päris mõnusaks läinud, tõelisi probleeme justkui enam pole. Ajalugu on justkui juba lõppenud, aga joomine veel päriselt ei ole. Sotsiaaluuringufirmad on kah tööd saanud, üks jõudis arusaamisele, et rahvas tahab, et Prsimas enam õlut ei müüdaks, ja teine, et ei taha. Ilmselt tuleb teha täiendavaid uuringuid.
Kuskil loob keegi metoodikat eestlaste rassismikoefitsiendi mõõtmiseks. Kahtlemata huvitav akadeemiline küsimus, aga kui palju saab meil ülepea olla arvamusi ja hoiakuid neegrite suhtes – kui et vanem põlvkond mäletab Angela Davist ja noorem Joel de Lunat. Need, kes pole mõne välismaalt tulnud rassismitaluniku juures sulaseks käinud, ei tea neegritest palju midagi arvata.
Konservatiivsus- ja moralismiajastu varjuküljed on populism, iha lihtsate lahenduste järele ja enesepettus. Ajaloohuvi võiks ehk plusspoolele kanda, aga rahvuslusega on nii ja naa – internetikommentaatorite rahvuslus on õige hirmutav.
Kõige halvem on probleemidest mööda vaatamine, enesepettus. Koos külma saabumisega näitas telekas jälle pilti kodututest, kes kogunevad karkude ja ratastoolidega öömaja ukse taha, mis on ümber kukkumas ja kuhu kõik hädalised sisse ei mahu, keegi peab ööseks välja külma kätte jääma. Sama süžee juba 15 aastat järjest. Kas see tõesti ei riiva meie tillukese rahvaarvuga ja peadpööritavalt eduka ühiskonna enesetunnet? Äkki saaks Prisma õlletulu kohe uue ulualuse vundamenti investeerida? Minu ära joodud veinipudelite aktsiisist saaks tubli nurgakivi.
Siis tuli Savisaar, kes on tõstnud oma relvad – oh ei, mitte hädamere, vaid Kristiine Prisma alkoholimüügi loa vastu. Tema piik ei rihi mitte tuulikuid, vaid supermarketi õllekaste, sest need ähvardavat meie laste tulevikku.
Ja lõpuks tuleb mu hea kolleeg Krister Kivi, kes arvab, et kui me ka teeme neegritest rõvedaid nalju, siis ei maksa seda vähemalt avalikult tunnistada.
Ega nood ettevõtmised pruugi olla tingimata halvad, aga nad kõik räägivad üht keelt: pöördumist korra ja traditsiooniliste väärtuste juurde. Meie korrajanu on jätkunud isegi “Vali kord”-liikumise lõppu.
Pronksmehe puhul armastatakse korrata, et see kuju tulnuks sealt juba kümme aastat tagasi ära viia. Ent olgem ometi historistlikud – kümme aastat tagasi ei olnud see monument kellegi jaoks huvitav. Tubli rahvuslasena mäletan hästi, et 1997 polnud rahvuslus mingi teema. Jutud KGBst, küüditamisest jne olid täitsa out, siis olid paleusteks teenimine, välismaal tegutsemine ja Euroopa Liitu pääsemine – olime huvitatud kõigest, mis oli rahakas ja rahvusvaheline. Meid huvitas eestlase tänane võidukäik, elu siin, praegu ja välismaal, aga jumala pärast mitte eestlane minevikus, koltunud arhiivileiud kadunud kehvadest aegadest.
Nüüd aga pakub hea kolleegi Tarmo Vahteri akadeemiline uurimus Andrus Ansipi punapäevist säherdust üldrahvalikku huvi, et varsti võiks juba oodata Jaan Krossilt ajaloolist novelli. Selle kondikavaks võiks olla öine dialoog koeraga, arutlus sellest, mitu korda peaks koer üliõpilast hammustama, et Eesti iseseisvus suhteliselt kõige valutumalt kätte võita. Ja kas hammustada kompromislikult või sümboolselt kuni selle päevani, kui saab hakata hoopis partei konte järama.
Ajalugu on rahvusvahelistumise pinna all kogu aeg küdenud. Alates “hääletult alistunud” Konstantin Pätsi väärtegudest (sellest loost ei tea nüüd enam üldse, mida uskuda) ja lõpetades hiljutise süüdistuse esitamisega Arnold Merile, kes minu mäletamist mööda kirjeldas oma tegevust küüditamisel juba perestroikaaegsetes ajalehtedes. Aga eks Kaitsepolitsei rattad ole targu jahvatanud.
Üldise alkoholi-manamise juures vihastab mind selle häbitu silmakirjalikkus. Me neame seda, kuidas alkohol meie rahvast tapab, aga me ei meenuta sugugi seda, kuidas me seda armastame. Miks me siis paneme igal pidulikumal hetkel pudeli lauale, miks tellime ärilõuna kõrvale veini, miks kinnitame lepingut šampanjaga, miks tõstame klaasi sündinu terviseks ja kadunukese mälestuseks. Kust tulevad need tegelikkuseuurijad, kes saadavad mulle tädi ukse taha küsimusega, mitu korda kuus ma alkoholi tarvitan – kaks või neli? Lugegu parem kokku, mitu korda päevas valatakse vabariigi presidendi ees klaas täis ja mitu promilli on tal tavaliselt enne allkirja andmist sees. Ega ma ei arva, et seda oleks rohkem kui Euroopa poliitikuil keskmiselt.
Maailmas elavad miljonid inimesed ilma alkoholita, väitis üks tubli alkoholivastane. Muidugi elavad, aga kas me tahaksime nendega koos elada? Sest enamasti elavad nad Iraagis või Burundis. Meie aga avaldame vahetpidamata raamatuid unistuste-elust Toscanas või Provence’is, kus tundub, et muud ei tehtagi, kui nauditakse sööki ja jooki.
Euroopa kultuuris on alkoholi nauditud juba alates vähemalt Platonist, kelle riigiõpetuses oli veinil kodanikkonda koosmeelel hoidev roll. Samas on enese täisjoomist peetud alati barbarite kombeks.
Miks me ei tunnista, et Euroopa kultuuris pole võimalik alkoholi vältida, tuleb lihtsalt õppida sellega toime tulema. Vene-nõukogude joomisviis tuleb vahetada euroopaliku vastu, nagu me oleme pidanud viimastel aastatel nii palju euroopalikke kombeid omandama. Ja mida kiiremini, seda parem, sest peagi kehtima hakkav liiklusseadus lubavat 0,5 promilli nagu mujal Euroopas. Ma pole sellest vaimustatud, aga ilmselt on see paratamatu. Nagu oli seda surmanuhtluse kaotamine.
Oleme jõudnud moralismiajastusse, mille avalöögiks võiks ehk lugeda ühe tubli lapselapsi kasvatava Kadrioru vanapaari avalikku vaenamist sellepärast, et nood lapselapsed paar korda lossipidu panid.
Ühelt poolt on vaikselt veniv kohtusaaga ühe argliku Prisma kassapidaja – kes ei julenud noorukitelt passi küsida – põhjustatud süüasjas muidugi hea märk. See näitab, et elu on päris mõnusaks läinud, tõelisi probleeme justkui enam pole. Ajalugu on justkui juba lõppenud, aga joomine veel päriselt ei ole. Sotsiaaluuringufirmad on kah tööd saanud, üks jõudis arusaamisele, et rahvas tahab, et Prsimas enam õlut ei müüdaks, ja teine, et ei taha. Ilmselt tuleb teha täiendavaid uuringuid.
Kuskil loob keegi metoodikat eestlaste rassismikoefitsiendi mõõtmiseks. Kahtlemata huvitav akadeemiline küsimus, aga kui palju saab meil ülepea olla arvamusi ja hoiakuid neegrite suhtes – kui et vanem põlvkond mäletab Angela Davist ja noorem Joel de Lunat. Need, kes pole mõne välismaalt tulnud rassismitaluniku juures sulaseks käinud, ei tea neegritest palju midagi arvata.
Konservatiivsus- ja moralismiajastu varjuküljed on populism, iha lihtsate lahenduste järele ja enesepettus. Ajaloohuvi võiks ehk plusspoolele kanda, aga rahvuslusega on nii ja naa – internetikommentaatorite rahvuslus on õige hirmutav.
Kõige halvem on probleemidest mööda vaatamine, enesepettus. Koos külma saabumisega näitas telekas jälle pilti kodututest, kes kogunevad karkude ja ratastoolidega öömaja ukse taha, mis on ümber kukkumas ja kuhu kõik hädalised sisse ei mahu, keegi peab ööseks välja külma kätte jääma. Sama süžee juba 15 aastat järjest. Kas see tõesti ei riiva meie tillukese rahvaarvuga ja peadpööritavalt eduka ühiskonna enesetunnet? Äkki saaks Prisma õlletulu kohe uue ulualuse vundamenti investeerida? Minu ära joodud veinipudelite aktsiisist saaks tubli nurgakivi.