Tahan Tõnismäele pronksist siga!
Lugesin viimasest Kultuur ja Elust hävituspataljoni
veretöödest Kautlas 1941. aasta juulis. Olin teemaga ammu tuttav,
kuid üks lõik vapustas mind ometi: “Suureks Nõukogude
riigi vastaseks tunnistati ka põlevast laudast kuidagi välja saanud
õues jalutanud siga. See riigivastane hävitati kaheteistkümne
täägitorkega.”
Hakkasin mõtlema, et see
väikese Nõoda talu siga oli omamoodi kogu kommunistliku
hirmuvalitsuse perioodi suurmärter. Tema oli oma südames palju
süütum kui ükski kommunistlike bandiitide inimohver. Isegi kui
viimased okupatsioonivõimule midagi kurja ei olnud teinud, siis oma
südamesopis võisid nad ometi nõukogude võimu vihata.
Sellega isehakanud punased võimurid oma julmi tegusid, näiteks
juuniküüditamist, ju põhjendasidki. Inimeste tapmises oli
vähemalt mingi loogika. Aga siga ei tundnud nõukogude võimu
vastu isegi surmahetkel kübetki vastumeelsust.
Nõoda siga kui
kõige süütum punase terrori ohver ja ühtlasi selle
sümbol väärib tingimata mälestussammast. See peaks
väljendama kõrgeimal kunstilisel tasemel Eesti maa ja rahva kallal
toime pandud vägivalda ja metsikusi. Siga kui elusolend, kuid siiski
tunduvalt looduslähedasem liik kui inimene, sümboliseeriks
ühtlasi punatimukate poolt meie looduse suhtes toime pandud kuritöid,
mille tagajärjed end veel praegugi tunda annavad.
Loomulikult ei saa
sammast rajada Kautlasse, sest seal on juba inimeste mälestusmärgid
ja need kaks asja sobiksid sama vähe kokku nagu loomade matmine inimeste
kalmistule.
Parim koht sea monumendi jaoks on hoopis
Tõnismäel, leinava pronkssõjamehe asemel, sest selle
teisaldamiseks on praegu juba väga tugev seaduslik surve olemas.
Pärast monumendi äraviimist jääks sellele kohale linnapilti
rikkuv inetu tühik nagu väljalöödud hammas.
Tuttav
noorepoolne dramaturg, kellele ideest rääkisin, arendas kohe
välja ka mälestussamba visuaalse vormi. Ta leidis, et siga
peaksid ümbritsema kaksteist väikest pronksist nõukogude
sõdurit, kes kõik teda täägiga torkavad.
Mulle
tundub see väga hea mõte mitmel põhjusel. Esiteks
majanduslik kokkuhoid: uued sõdurid võiks ümber sulatada
vanast – vähemalt osaliselt. Siis pole seda vajagi minema vedada
kusagile, kus ta nagunii jälle hakkab pahandusi ja vaenu külvama.
Teiseks saaksid Punaarmee veteranid ja austajad endale ühe pronkskuju
asemele koguni kaksteist ja täpselt sama palju kordi tõuseks ka
Eesti prestiiž Venemaa silmis. Nõukogudemeelsed võiksid
segamatult oma meeleavaldusi vanas kohas edasi pidada, marurahvuslased ning
safarifašistid jätaksid nad rahule, sest kuidas sa ikka sea ette
kaklema ja rahvuslippu lehvitama lähed.
Niisiis: Aljoša
asemele Oskar!
Lisaks Kautlas toimunud kurbmängule ja asjaolule, et
idamaade kalendri järgi algas meil äsja sea aasta, on seal ja eriti
sea tapmisel Eestis tugev ajalooline traditsioon, mis muudab selle
sõralise meile mitmest aspektist lähedasemaks kui teised
koduloomad.
Osalesin paari aasta eest Võrumaal seatapu seminaril,
kahjuks küll vaid vaatlejana. Huvi oli elav. Mehed rääkisid eri
harjasevõtmise meetoditest, suurimatest sigadest, keda nad tapnud on,
vägijookidest, mida enne ja pärast tapmist tavaliselt pruugivad.
Isegi seda sain teada, et pärast südame seiskumist võib
seal tööle hakata teine, maksapõhine vereringe, nõnda
et loom jookseb veel pärast kliinilist surma õues ringi nagu
lollakas.
Ja milline õndsus valit
ses õhtul, kui osavõtjad rikkaliku söögilaua taha
istusid, peategelane ise verikäkkide, supi ja prae kujul meie keskel!
Vaevalt et lamba või veise organiseeritud tapmine sedavõrd
suurt huvi ja kaasaelamist oleks tekitanud. Sellealane seminar paneks pigem
korraldajate mõttetu julmuse üle pead raputama. Aga inimese tapmise
seminar erutaks kindlasti igaüht veel rohkem. Agathe Christie
kriminaalromaanides tuleb ettekuulutatud mõrvatöid aeg-ajalt ette
ja neid on ikka põnev lugeda. Nii et olgu elutingimused küll
kardinaalselt erinevad, vähemalt surres on siga meile lähedasem
kui teised koduloomad.
Seatapu õpetamine toimub Eestis
kodanikualgatuse korras, inimeste tapmise õpetamiseks on aga riiklik
institutsioon – Eesti Kaitsevägi. Viimane koostatakse üldise
sõjaväekohustuse alusel. Lihunikud on meil seevastu
traditsiooniliselt olnud elukutselised. Mitte keegi ei nõua, et iga
täisealiseks saanud terve noormees peaks kolmveerand aastat tapamajas
töötama, kuigi looma tapmine on tunduvalt leebem tegevus, sest seda
tehakse meie ühise toidulaua huvides. Minu meelest tõestab
säärane võrdlus ilmekalt vajadust üle minna
palgaarmeele.
Seal on kindel koht meie kultuuris ja pärimuses. Eriti
hiilgab selle poolest memuaarikirjandus. Sageli meenutakse
mälestusraamatutes heldimusega jõulueelset aega, kui lauale tuli
värske sealiha. Heino Kiik nimetab seda “Kuresaabastes”
otsesõnu magusaks.
Sama magus tunne valdaks kindlasti iga
tõelist Eesti patriooti ümberkujundatud Tõnismäel.
Monumendi rajamisega või vähemalt planeerimisega tuleb alustada
viivitamatult. Sea aasta küll alles algas, aga asjatute vaidluste ja
edasilükkamistega võib selle kenasti lillegi liigutamata maha
magada. Ja järgmine, roti aasta küll monumentaalkunsti ei
inspireeri.
PS Igaks juhuks tuleks hoiatada meie kaitseväelasi
Iraagis ja Afganistanis. Kes neid terroriste ja mässajaid teab. Need on
nii alatud tegelased, et võib-olla hakkab neilgi tööle
maksapõhine vereringe ning nad suudavad ka läbilastud südamega
tuld ja surma külvata.