Rež: Priit Valkna, Artur Talvik. Montaaž Tambet Tasuja. Esilinastus 25. jaanuaril Vene Teatris. Linastub veel KUMU saalis, Von Krahli Teatri kinos, Jõhvi ja Pärnu kontserdimajades.

"Vastutuulesaal" on film, mis vaikselt kuid kindlalt haarab vaataja endasse. Film, mis jääb kummitama ja aju hallolluses ringi luupima. Film unistusest ja visioonist, tahte triumfist. Hulljulgest mehest, nagu ütleb filmis Arvo Pärt.. See on Priit Valkna ja Artur Talviku dokumentaalportree kaljuse tahtega mehest, kes sarvikutki ei karda. See on film Tõnu Kaljustest. See on film ooperimaja ehitamisest Naissaarele. See on film, mida tehti rohkem kui viis aastat. See on film, mida peab nägema.

21. sajandi Eesti elu mängis filmimeestele kätte operetliku süžee, kus unistused põrkuvad reaalsusega. Küüniliselt kõlab, et ooperiteatri asemel sai Naissaarele pärast "vett, vilet ja vintsutusi" ooperiküün - abihoone, sest nii oli vaja see kirja panna Viimsi valla poolt "muistsetel aegadel" paika pandud pühas detailplaneeringus.

Unistamine üldiselt ei ole kahjulik tegevus, välja arvatud juhul, kui on näha, et unistus on teostamatu, ütleb tuntud ärimees Kaljuste ooperi-idee kohta. 2002. aastal alustatakse ooperimaja projekti arendamist sellest hoolimata suure entusiasmiga. Ärimehed pakuvad ise välja, et esimene sissemakse peaks olema mitte vähem kui 500 000 krooni. Eesti Energia lubab kahe püsielanikuga saarele organiseerida elektri... Siis aga algavad probleemid - ärimehed taganevad üksteise järel oma lubadustest. Viimsi (mille koosseisu Naissaar kuulub) vallaametnikud ei näita ooperihoone ehitamise vastu just erilist huvi: pidevalt vihjatakse Naissaare detailplaneeringule, mille kohaselt peaks Kaljuste poolt maailmakuulsa optiku Bernhard Schmidti vennapoja käest ostetud maa olema kasutusel suvilamaana.

Mallorca saarel elav Eerik Schmidt, kuulsa optiku ja leiutaja maalikunstnikust vennapoeg, ütleb sanchopanzalikult: Minul on minu au ja minu häbi ja Kaljustel on tema au ja tema häbi. Kaljuste ei taha jääda häbisse. Ta ei anna alla. Don Quijotena võitleb ta oma idee teostamise eest edasi. Kui ei saa algselt planeeritud 30 - 40 miljoni kroonist moodsat ooperimaja, saab vähemalt ooperiküüni. Ta organiseerib saarele ehitusmehed ja laseb neil küünile ehitada korraliku raudkividest vundamendi. Jõuludeks 2005 on ooperihoone valmis. Siis selgub, et ehitusmehed ei ole oma tööd teinud korralikult. Suure küüni kandetalad tuleb uuesti toestada.

Viimsi vallaavalitsus sulgeb Naissaare sadama kui liialt amortiseerunu ja varisemisohtliku, aga Kaljuste võtab vastutuse ja viib rahva sellest hoolimata Naissaarele - ta ehitab saarele oma sadama, ja 2006 aasta suvel on ilus hullus (nagu ütleb filmis heatahtlikult muhelev Jaan Kross) lõpuks teoks saanud.

Abihoone "Ooper" on valmis. Hulljulge unistusena tundunud pöörane idee leiab konkreetse väljundi küünis esietendunud Tormise "Eesti naiste lauludes".

"Vastutuulelaev" on erakordselt hästi kokku monteeritud (Tambet Tasuja) Kaljuste dirigeerimine ja ehitusmeeste juhendamine, pilgud ja miimika, mäslevad hallid lained ja bürokraatide iroonilised näod, kõike seda võimendamas suurepärane helitaust. Chalice'i ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori "Minu inimesed" toob pisara silma. Esilinastusõhtul tõusid inimesed püsti ja plaksutasid kümmekond minutit järjepanu.

Armo Sepandi
Balti Filmi- ja Meediakooli Rahvusvahelise filmikunsti m agistrant