“The Epic” peaks tegema ettevaatlikuks. Nooremapoolne saksofonikäsitleja on koos kaaslastega kokku heegeldanud tõelise kauamängiva, kolm normaalse albumi mahtu plaadiühikut. Enamik sellest kõlab enesekindlalt, suurepäraselt, säravalt ja absoluutselt professionaalselt. “Epicul” on kõik eeldused kinnitada, et džäss on akadeemiline suurvorm, mida saab kujundada ja arendada nagu kinnistut rannarajoonis.

Improvisatsioon, bebop, korralikud kooriseaded ja klassikute parematest hetkedest teadlik fraseerimine. Miski ei solva intellekti, soolod kraabivad kõrvast vaiku, aga ei muutu kurdistavaks, igast loost õhkub omamoodi meisterlikkust. On improviseerijaid, kes mängivad kuulaja närvidel seni, kuni neist ei jää midagi järele. “Epicule” neid kutsutud pole.

Edasi lugemiseks , sisesta paberlehe lugejakood, telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel