Tallinna "pilvelõhkujate" iseloomustused
Asjalikku põhjust, miks Tallinna või üldse kuhugi Baltikumi, Põhjalasse või ka Venemaale peaks vägevaid kõrghooneid ehitama, ei ole. Ruutmeetreid inimese peale on maa ja ilm. Lähed, kuhu poole tahad, ikka on katkuvillulikult mets (meri, soo, raba, aas) ees. Üles kisub pigem sisemine unistav esteet, kes tahab ikka kõrgemale ja kaugemale, kogeda seniolematut linliku erutust.
Ei pea kasutama tingimata Paabeli torni näidet, et tajuda, et pilvelõhkuja on oma loomult pretensioonikas ning edev, selles on soov olla midagi enamat - sümbol, side, majakas. Bürootorn toob ümbruskonda paratamatult kaasa trügimist, mis kaasneb inimeste tööle mineku ning sealt tuleku ja klientide teenindamisega. Niisamuti kui grupis reisimine on looduse suhtes isetum kui üksi ringi vuramine, võib pidada kontorite ühte kohta koondamist üpris keskkonnasäästlikuks teoks. Mitme väiksema parkla asemele rajatakse üks suur, ka kütet, valgust, vett saab koondudes kokku hoida.
Majandusolude kiuste on päris hiljuti valminud Tallinna uue põlvkonna võimsad pilvelõhkujad, mille asukoht ei ole meelevaldne, vaid tuletatud spetsiaalsest kõrghoonete teemaplaneeringust. On tegelikult üsna humoorikas, et mitte ainult need, vaid ka arvukad teised uued kontorihooned, mis ideaalis peaks kõik mesipuuna kihisema, elavad suuresti jõude. Pimeduses paljastuvad tühjad ruumid ning tekib tunne, et oleme justkui muuseumis, kuhu meile erinevaid maju on vaatamiseks välja pandud. Niisama, mitte erilise mõttetöö viljana, vaid naljapärast.
Rocca al Mare büroohoone - Audi torn
Haaberstis kurvalt merevaate ees laiavatele üüratutele kaubanduskeskustele lisandus hiljuti tasakaalustav vertikaal. Nord Projektis Meeli Truu poolt kavandatud kõrghoone ergastab madalat maad, kõrkjaid, tuima poemassiivi ning magedavõitu ja merele ohtlikult lähedale tehtud elamuid.
Kui jäähall, suurhall, autoteenindused, poed mõjuvad Õismäe eelsete sodirajatistena, mida kiiremas korras tahaks maha võtta, siis Audi maja on rajatud selgelt pikemaajalisema investeeringuna. Teoreetiliselt peaks siia valmima teinegi 16 korrusega ehitis, kuid visuaalselt on vaatepilt nüüdki vahva.
Põnevus maandab küll Paldiski maantee autoummikus istuja närvipinget, kuid veelgi parem vaatepilt avaneb piirkonnale vastaskaldal paiknevast Stroomi rannapargist. Nõgusad ning eenduvad tahud teevad suure maja saledamaks. Tumedate ning heledate fassaadikatetega tekkiv hiidruudustik tundub liialt formaalne ning veidi lihtsakoelinegi, sest nendevahelistes üleminekutes napib hõrku detailikäsitlust. Samas on kerglane mängulisus mõistetav, sest klaas ei kuva ammugi enam ühiskonna avatust ning korruptsioonivabadust ega moodsaid aegu.
Delta Plaza
Tobedast nimest hoolimata on Delta Plaza hoone kujul tegu täiesti korraliku ehitisega, kavandajaks Jüri Okase ja Marika Lõokese arhitektuuribüroo. 14korruselise büroohoone ülesanne on olla justkui suurte magistraalide (Pärnu maantee, Tammsaare tee, Järvevana tee) sõlmija ning anda hägusalt ilmetule, ent ülimalt tegusale kandile sõnakam iseloom. Seda on arhitektid ka suutnud, falliline dominant on pretensioonikas, ent mõjus.
Tallinna ning Järve mõttelisel piiril paiknemine ning avar parkimismaja on eeliseks aga pigem klientidele ja muidu külalistele, liiklusdeltal töötada pole just eriline nauding. Kuigi maja on väliselt vägev, efektne, lihvitud, ei kutsu pidev autodevoog ning vaikse äraolemise ning lihtsalt meeldiva lõunase jalutuskäigu võimaluse puudumine siia jääma, vaid lihtsalt hetkeks üürnikuna peatuma. Õhuniisutusega ventilatsioon, toitlustus, jalgrattaparkla, üldkasutatavad suitsuruumid, autode käsipesula ei ole värske õhu ning rohelusega võrreldes just erilised boonused.
Tammsaare Ärimaja
Nord Projekti võimekus hästi lahendada sõlmi, logistikat, teha viisakalt ära suured, keerukad ning kohati ka igavavõitu projekteerimisülesanded on kahtlemata tunnustusväärne. Tammsaare Ärimaja on ju esmapilgul täiesti absurdse koha peal. Künka servale, meie ühe hullema liiklusega tee äärde taheti saada suurt hoonet, mis ei mõjuks kohatult seni domineerinud Tondi kasarmute ja postmodernse Tondi Selveriga võrreldes.
Arhitekt Andres Kariste on loonud selleks sobiva kaarduva vormi, millele mööduja pilk tahes-tahtmata peatuma jääb. Teelt veidi eemale astuva hoone esine on nii justkui auõu mõisa või palee ees. Esinduslikkus on veenev, suured klaaspinnad soliidsed. Kolm korpust ehk torni kannavad Tammsaare tegelaskuju nimesid. Mitte seda, et Andres, Krõõt ja Pearu just erilised linnavurled oleksid, aga vähemasti maalt linna kolinud rentnike süda peaks härdaks minema.
Liftid ja trepikojad on sümpaatselt sätitud kontorikorpuste vahele, eesmärgiga hajutada inimeste liikumist hoones ja jätta ka piisavalt võimalust privaatsuseks. Hoonet kiidab ka ka üks majas töötavatest arvutigurudest: "Positiivne on ka asukoht. Siiani käis osaline ehitamine, nüüdseks on enam-vähem valmis. Alguses oli igavene jama ventilatsiooni ja küttega (kevadel), nüüd ok. parkimisvõimalused hetkel ok, aga võib minna jamaks, kui kogu maja rentnikega kaetakse." Keerukam on ühistranspordi kasutajail, kel bussi pealt on üpris pikk maa vaja jala tulla.
Nordea maja
Nagu nimigi lubab oletada, on Liivalaia ja Maakri tänava vahel asuva 14korruselise büroohoone ankurrentnikuks Nordea Pank. Uusim pilvelõhkuja on silma hakanud paljudele. Reserveeritud, ent siiski omapärane kallis maja, kus on ehitusjärelevalvet viitsitud teha!
Arhitektide Emil Urbeli ning Indrek Ermi tehtud tünjas torn paitab maitsepolitsei silmi ilmselt enam kui Tartu Tigutorn. Spetsialistid pole tahtnud ekperimenteerida, pendliga vehkida, vaid teha midagi eristuvat, ent ometi Maakri kanti sobivat. Ja et silindreid meil Tallinnas veel suurt ei ole, siis on võetud aluseks just see geomeetriline kujund. Tegelikult peab siiski möönma, et välisest veidrusest hoolimata on ümaras Tigutornis suurepäraste põhiplaanidega korterid. Ja üksiku mastina kõrgumine on asukate huvisid silmas pidades kahtlemata meeldivam kui olla lihtsalt üks kõrge puu metsas, nagu Nordea seda on.
Nordea maja ehitati ümber betoonsüdamiku, mille ümber sätiti ka kõik kommunikatsioonid. Ringikujulise põhiplaaniga maja puhul on peamiseks peibutiseks muidugi 360kraadine panoraamvaade, mida siiski väiksemates ruumides tegelikult ei koge. Kuna tegemist on nii suure ringiga, siis on see veetlev eelkõige väljast skulptuurina vaadates, mitte aga ruumis liikudes, kus ümarust otseselt kehaga ei taju.
Kas Urbel ja Erm kavandasid parema maja, kui on seda on samas asuvad Eeki-Mutso büroos valminud kõrghoone ja Olümpia hotell, millega ta koos teatud linnalist rütmi esitab? Mitte eriti. Aga kindlasti arhitektuurselt tähelepanuväärsema, kui seda on Solaris, mis oma teadetega meediaruumi ühtlaselt üle on ujutanud.
