Taltunud skandalistide generatsioon
Mäletate veel kassetti "Shit, Blood & Flowers"? Käisite üheksakümnendate keskel lärmakatel Tartu punk-kontsertidel? Kas üks lühikest kasvu kisakõri viskas teid lavalt mikrofoniga, mis hoopis helimeest tabas? Hirmus bänd. Kui ma kümme aastat hiljem läbikülmununa Tartusse jõuan, ulatab sellesama hirmsa bändi trummar mulle intervjuu alustuseks kruusitäie kuuma kohvi koorega. Sümpaatne.
Tätoveerimisstuudios, mille puhkeruumis Nyrok Cityga juttu ajame, on põhilised askeldajad bändi kitarristid Edy ja Anton. Ongi nii, kui Nyrok Citylt kõik ära võtta, jäävad järele tätoveeringud. "Me oleme Eesti kõige tätoveeritum bänd," ütlevad nad uhkusega. Oma muusikastiilile on mehed välja mõelnud eriti uhke nime – tattoo-metal. Soliidne.
Mässumeelne aeg
Omal ajal oli tegemist Tartu kõige hullemate kaakidega. Vähemalt linnalegendide põhjal. Nyrok City deklareeris ülbelt, et nad pole mitte bänd, vaid generatsioon. Lauldi veenide läbi lõikamisest ning avaldati soovi tappa president. Viimasega jõuti – oh üllatust – korraks ka Kapo huviorbiiti. Aga läheme nüüd aegade algusse tagasi.
Bändi raudvara, trummar Roll: "Nyrok City sai alguse minu korteris. Kola polnud, olid makid, millest läbi mängisime. Trummideks olid Iivo Nei maleõpikud." Teine asutajaliige, kitarrist Edy täpsustab: "Paul Kerese õpik oli liiga paks, liiga bassine." Punk avang.
Lärmakad korteriproovid vihastasid välja enam-vähem kõik majanaabrid. "Naaberkorterist tulid mingid venelased ütlema, et hea bänd, aga uusi lugusid võiks teha, ära hakkab tüütama," toob Edy välja ainsa meeldiva erandi. Muusika oli väga kiire ja kuri eksploitedipunk. Roll: "Kiwa tuli bassi mängima. Oli vaja kiiresti mängida. Kiwa ütles, et ta ei jõua. Edy andis talle mingi käetrenažööri, et treeni. Kiwa pigistas selle juppideks."
Korterites ja prooviruumides küpsenud mäss jõudis keemistemperatuurini 1994. aasta märtsis. Tartu Kunstikoolis astusid üles juba tegutsev Pedigree ja Nyrok City. Meenutab Pedigree laulja Bonne: "Õudne saund, metsik joomine… siuke kodune fiiling. Ajalooklassis oli backstage, õpetaja laud pudeleid täis." Kiwa: "Suht agro oli. Scene’i veel ei olnud."
Nyrok Cityga tänaseni kaasas käiva skandaalse ilme kujundas suurel määral bändi pikaaegne laulja Peeter Pask. Lühemat kasvu kodanik suutis tõelise aatomikuna soovi korral igast kontsertsaalist Nagasaki linna teha.
"Skandaalitsemine on tal geenides," iseloomustab Roll endist bändikaaslast ja lisab, et Pets meeldis isegi neile, kellele ta lavalt virutas. NRC praegune bassist Karlis täiendab, et Petsil polnud skandaalitsemiseks bändi vajagi. Juhtus niisamagi.
"Haapsalus oli nii, et Pasapets röögib: destroy! Ja punkarid hakkavad kõik lõhkuma. Turvameestel rebitakse pintsaku varrukad küljest ära," toob Roll ühe näite. "Von Krahli helimees tuleb, kaks mõlkis mikrofoni kandiku peal, ja küsib, mis ta nüüd nendega teeb. Pasapets oli need vastu seina visanud. Pärast meid enam bänd mängida ei saanud," jätkab ta. Kiwa meenutab esinemist festivalil "Rock Ramp" Viljandis: "Kui me kohale jõudsime, oli Pask juba jõutud vangi panna. Pika asjatamise peale siiski toodi mendiautoga kohale ja otse lavale. Nii kui mikri haaras ja mingi roppuse karjus, kohe turvamehed teda ära viima. Hulk aega ei tahtnud uskuma jääda, et see ongi meie laulja." Tänapäeval enam niimoodi ei tehta.
Skandaalitsemise omalaadseks kulminatsiooniks võib pidada aga 1996. aastal Saaremaal toimunud massikaklust Nyrok City ja Terminaatori liikmete ja fännide vahel. Roll meenutab, et kui tüdrukud end pärast konserti rivvi võtsid, et Jaagupilt autogrammi saada, ühines nendega ka Peeter Pask. Kõik oli kontrolli all niikaua, kuni järjekord Petsini jõudis: "Siis ta võttis oma riista püksist välja ja palus Jaagupil sinna kirjutada." Rohkem polnud vaja. "Kui praegu antakse bändile kast õlut esinemise eest, siis seal anti kast viina. Ja see pani möllama. Polnud ime, et oli kaklusi," võtab Roll pöörased juhtumused kokku. Mässumeelne aeg.
Igavene põlvkond
Kui üheksakümnendate keskpaiga rock’ilaine oma lõpu leidis, sattus Nyrok City kriisi. Bassimees Kiwast oli juba varem saanud popkunstnik; Edy tegi oma bändi Guruhark ning rändas mööda maailma; Peeter Pask sigatses niisama; Roll mässas klubi Varjend igapäevategemistega. Hirmus popp oli olla DJ, klubihaip hakkas väljuma kontrolli alt. Nagu Edy intervjuus omaaegsele noorteajakirjale X-Press tunnistas, vaadati kitarrikohvriga tüüpide peale kuidagi imelikult. Nõme.
"Nyroki tõus oli aastani 1996. Pärast seda oli päris palju langust. Mingi kuni 99. Koosseisud vahetusid, bänd oli ja ei olnud. Suht mõttetu," iseloomustab Roll Nyrok City kriisi. "Olen näinud selliseid aegu, kus polnud üldse mõtet bändi teha, igal pool oli ainult reiv. Äge, lähme reivile!" ironiseerib ta veel aastaid hiljem.
Kummatigi elas Nyrok City halvad ajad üle. Vahetusid kitarristid ja bassimehed, Pets ja Roll jäid. Roll konstateerib, et iseendaks jäädakse niikaua, kuni bändis on vähemalt kaks algkoosseisu liiget. "Nyrok on selline bänd, kuhu on raske liikmeid leida, ei olda ainult bänd laivi jaoks," sõnab ta. Kambavaim ennekõike.
Bändist on aastate jooksul läbi käinud väga erinevatel elualadel tegutsevaid inimesi, ütleb Karlis ning annab ülevaate praeguse koosseisu tegemisest: "Roll peab klubi, Edy ja Anton on tätoveerijad, mina olen (Eesti Vabariigi jaoks) töötu, Mikk õpib ülikoolis ajalugu." Roll leiab, et "Huumor on see, mis ei tohi bändist kaduda. Ilma selleta pole head bänditegemist."
Uuestisünd
Uuel sajandil sündis Nyrok City uuesti. Kaakidest said rohkem või vähem korralikud ühiskonnaliikmed. Rolli tollane klubi Varjend muutus kasvulavaks kümnetele noortele bändidele. Pikalt välismaal viibinud Edy naasis Tartusse ja hakkas inimesi tätoveerima. Vaid Peeter Pask jätkas vanamoodi. Lõpuks sai ametivõimudel tema tegemistest mõõt täis ja Pets emigreerus kodurahu huvides Saksamaale. Tema koha mikrofoni taga võttis üle Edy.
Koosseisu muutumine viis ka stiili muutumisele. "Mis mehed mängivad, nii on ka stiil. Poolteist aastat tagasi võtsime käsile. Kõik vana kraam sai nurka ja nullist peale," kommenteerib Edy. "Kui praegust Nyrokit kuulata, siis vana pungibiiti enam praktiliselt ei ole. Meie jaoks on see läbitud etapp. Hakkasime seda sämpleri biidi peale tegema. Algul tundus, et see on suhteliselt võimatu, teha laive ja... Vaatad küll mingeid videoid, kus on elektrooniline hardcore ja rock segatud, hakkad ise tegema, ühel hetkel vaatad, et on võimalik, aga kas see kedagi ka huvitab?" võtab Roll kokku uue suuna otsimise ja leidmisega kaasas käinud kõhklused.
Et uus leht eriti puhas oleks, tekkis Edyl idee ka bändi nimi ära vahetada. Nyrok Cityst pidi saama Nylon. Ei saanud. "Me andsime ühe kontserdi selle nime all. Inimesed tulid ikka Nyrok Cityt vaatama," võetakse äpardunud nimevahetus kokku.
"Nylon" sai hoopis uue plaadi nimeks. Võrreldes kümnenditaguse kassetiga "La Horro Porro" on väline agressiivsus muutunud kujul säilinud, kuid lood ise on bändimeeste sõnul isiklikumad. "Kunagi oli ainult fakk juu ja homme lõikan veene. Praegused lood said väga endasisesed," ütleb Edy tekstide kohta. Roll räägib, et plaat on täielik kambatöö: "Lahe on, et me pole ostnud teenust, et tee nüüd kujundus või tee meist pilte. Inimesed on ise pakkunud. See, kes tahab, see fännab ja teeb."
Kui ma diktofoni kinni klõpsan, räägime
edasi. Muusikast ja elust üldse. Roll ütleb, et läinud kevadel,
kui The Sun tema klubis esines, said nad Eimeliga toda Saaremaa
autogrammi-skandaali meenutades kõvasti naerda. Tartu-Tallinna
ekspressbussis on nii külm, et jopet pole mõtet seljast ära
võtta. Ilmajaam tee ääres näitab
-27 C ja pleieris
röögib apokalüptilise häälega Pasapets, et Nyrok City
on su põlvkonna varjupaik.
__________________
Nyrok City esineb veebruaris Tartu Sadamateatris (05.02), Viljandis kinos Rubiin (10.02), Pärnus klubis Pool8 (11.02), Tartu rockiklubis (17.02) ja Tallinnas Von Krahlis (22.02).
NYROK CITY
Edy – vokaal/kitarr
MC Wheelie – vokaal/DJ
Anton – kitarr
Karlis – bass/vokaal
Roll – trummid
Diskograafia:
"Shit, Blood & Flowers"
(1995; Khaos Control Records; MC)
"La Horro Porro"
(1996; Sally Cinnamon Music; MC)
"Nylon"
(2006; Rock’n’Roll Records; CD)
