Tammsaare kui dekadent
Eesti rahva arengulugu ning eesti kultuuri moderniseerumise erinevad aspektid on Tammsaare loomingus pea alati paigutatud laiemasse raami, Euroopa 19.?20. sajandi vahetuse modernismikogemuse taustale. Ometi loetakse Tammsaare tekste veel tänapäevalgi sageli Tammsaare eluloo või rahvusliku diskursuse kaudu. Ehkki leidub ka teistsuguseid lugemismudeleid, (näiteks Elem Treieri poolt koostatud raamat „Tammsaare maailmakirjanikuna“ 2001), kujutab Tammsaare loomingu vastuvõtt endast ikka veel eesti rahva ajaloo, eestlaste pettumuste, murede ja rõõmude kontsentraati.
1914. aastal kirjutab A. H. Tammsaare ühes oma arvukatest artiklitest: “Me elame ajajärgul, kus erkudest palju juttu on. Vähe on püsivust, paigalpeatamist – kõik liigub ja muutub nagu vulisev oja. Ei liigu sa ise kaasa ja hakkad vaatlema, siis naeratad ja saad kurvameelseks, mille arstimiseks looduse lähedus kõige parema rohuna mõjub.” Ajajärku, millele Tammsaare siinkohal viitab, ei saa samastada üksnes Eesti sotsiaal-kultuurilise kontekstiga 20. saj. alguses. Ehkki ka Eesti kuulub varjatult selles lõigus väljendatavasse muutumiskogemusse, on selle kogemuse tõukepind palju laiem.
Pea terve Tammsaare looming kasvab välja euroopa kultuurile iseloomulikust ambivalentsest modernismikogemusest. Paljudes oma kirjandustekstides taotleb Tammsaare järsust modernismi hüppamisest tingitud muutumiskogemuste ning sellega seotud lahtirebituse tunde edasi andmist. Selles modernismikogemuses väljendub ühelt poolt vajadus uue olukorraga kohaneda, kuid teisalt arusaam oma kohanemisvõime piiridest s. t teadlikkus sellest, kuivõrd raske on kohaneda paljude moderniseerumise tendentsidega st linnastumisega, sekulariseerumisega, industrialiseerimisega, tehnologiseerimisega, ning naiste ja homoseksuaalide emantsipatsiooniga, mis saavad hoo sisse alates 19. sajandi teisest poolest.
Tammsaare varjatud eesmärgiks on modernismi/moderniseerumisega seotud kohanemisraskuste väljendamine ja just seetõttu saab loodusest (mille vasteks on sageli ka maa, naine, ema või laps) nii eespool tsiteeritud lõigus kui Tammsaare loomingus tervikuna eelmodernse kultuurikogemuse tähistaja. Loodusesse projitseerib modernne mees (sest nagu paljud modernismi kirjanikud, kipub ka Tammsaare modernismiga suhestama peamiselt mehi) kogu oma nostalgia eelmodernse ühiskonnakorralduse järele ning ühtlasi toimib loodus ka terapeutilise vahendina modernse mehe võõrandumiskogemuste ravil.
Tammsaare nn üliõpilasnovellides: „Pikad sammud“, „Noored hinged“, „Üle piiri“ (1908?1910) ja hiljem üliõpilasnovellide problemaatikat palju sügavamal tasandil lahti kirjutavates jutustustes „Kärbes“ ja „Varjundid“ (mõlemad ilmusid 1917. aastal), leidub rohkesti vihjeid Euroopa modernse kultuuri mõtestajate tekstidele, neis ilmnevatele probleemidele. Kuid see euroopa modernismikogemust vahendav probleemistik ei kao kuhugi ka Tammsaare hilisemas loomingus, leides pigem teatud aspektide kaudu veelgi sügavamat läbikirjutamist Tammsaare romaanides.
Tammsaare üliõpilasnovellide aga ka „Kärbse“ ja „Varjundite“ meespeategelase kujutust on palju inspireerinud üks modernse euroopa kultuuri oluline representeerija nn. dekadendi kuju ? väsinud, jõuetu, haiglane, melanhoolne, suure fantaasiaga väga intelligentne, individualistlik ja eneseteadlik aga samas loomis- ja/või tegutsemisvõimetu mees, kes esineb ka paljude euroopa kirjanike loomingus alates Charles Baudelaire’i ja Oscar Wilde’i dändidest kuni Thomas Manni, Arthur Schnitzleri, Eduard von Keiserlingi ja Volter Kilpi dekadentideni välja.
Dekadendi kaudu väljendavad modernismi kirjanikud mitmesuguseid moderniseerumise tõttu inimteadvuses toimuvaid murranguid, mis on seotud näiteks kirjaniku/kunstniku positsiooni muutumisega turusituatsioonis, naiste ja homoseksuaalide eneseteadvuse tõusmisest tingitud väljakujunenud soostereorüüpide ja rollide vankuma löömisega ning ka Jumala usu st ühtse ja kõikehõlmava tõe olemasolu kahtluse alla sattumisega.
Usu puudumine, mille all Tammsaare dekadent (muidugi ka peaaegu kõik tema hilisemate romaanide meestegelased) kannatab ja mida ta igalt poolt otsib ja taga igatseb (usu olemasolu projitseerib dekadent sageli naisesse) ongi ehk üheks kesksemaks teemaks Tammsaare loomingus. Selle usu puudumise lähteallikana näeb ta (nii nagu paljud euroopa kirjanikud s.h Friedebert Tuglas oma romaaniga „Felix Ormussoniga“ 1915, mille nimitegelane on üks kõige ehedamaid dekadendi näiteid eesti kirjanduses) urbaniseerumist, eelkõige modernset suurlinnaelu, mis intensiivistab moodsa inimese ajataju muutumist ning aitab kaasa enese – ja oma ümbruse tervikliku tajumise lagundamisele. Õieti sümboliseeribki dekadent objektiivset võimetust reaalsust sh iseennast ühtselt ja loogiliselt esitada, mis tähendab, et dekadent on ka Tõe relatiivsuse väljendus. Dekadent on esimene antihumanistliku subjekti näide ilukirjanduses. Dekadendi kuju kaudu tuleb varjatult esile humanistliku subjekti kriitika (mis hõlmab nii kartesiaanlikku kui valgustusajastu subjekti kriitikat).
19.?20. sajandi vahetuse Euroopa kultuuris on allakäigust mõtlemine ja kõnelemise ning “dekadentliku” käitumis- ja suhtumisviisi eesmärgiks peamiselt just modernismi kriitika. Kaasaegsete kirjandusliku dekadentsi teoreetikute arvates oli “dekadents” tähendusspekter äärmiselt lai. ’Dekadents’ funktsioneeris modernses kultuurikontekstis metafoorina, seostudes nii mineviku kui oleviku vahelise erinevusega, ideedega nagu ajalugu, muutumine, üleminek, allakäik ja progress. Mõiste osutas: nii orgaanilistele, kirjanduslikele, psühholoogilistele, poliitilistele muutustele kui ka inimsuhetes (eelkõige soosuhetes) toimuvatele nihetele, aga ka generatsioonide vahelistele konfliktidele. Minevikule vastandatuna räägibki dekadentsiperiood sellest, et modernne kultuur näib eelnenuga võrreldes vähemväärtuslik ja seetõttu „allakäinud“.
Nagu noor-eestlastel, oli ka Tammsaarel, eestlaseks jäämise kõrval ääretult oluline saada eurooplaseks, s.t tegelda eestluse mõtestamise kõrval alati ka euroopaliku identiteedi problemaatikaga. Tammsaare loomingule niivõrd iseloomulik retoorika, mille kohaselt “kõik asjad tulevad liiga hilja”, sest “kõik paremad ajad on möödas”, on üks osa dekadentsi diskursusest ja selle retoorika kaudu ning paljude modernismi kesksete teemade kaudu saab Tammsaarest modernismi kriitik par excellence.
Vahest ongi Tammsaare aktuaalsus, tema pidev taasavastmine seotud vajadusega kritiseerida ja mõtestada eesti ühiskonna viimase saja aasta jooksul omast pidevat muutumisvajadust ja ümberõppimissundi. Dekadent Tammsaare seab kahtluse alla kõik lihtsameelse positivismi, positivly transforming´u lihtsad võimalused. Ta teab, et tõde on suhteline ja eurooplase mõõdupud pole olemas.
“Tammsaarest koomikseid?
Lolliks olete läinud või?”
Mari Laaniste, Tammsaare-teemalise koomiksivõistluse žürii liige:
Mõte ärgitada inimesi tegema raamatutäit Tammsaare-ainelisi koomiksiadaptsioone on Eesti kiduralt arenenud koomiksikultuuri arvesse võttes küllaltki ootamatu. Samas näen ma “koomiksientusiastina” rida väga häid põhjuseid, miks võtta sellist projekti tagant nügida. “Koomiks” ei tähenda lamedaid, kolmepildilisi nalju kusagil ajalehtede tagumistes osades.
Eesti koomiksis on praeguse seisuga kaunis vähe literatuursust. Kohaliku publikuhuvi nappus tõukab visamaid kunstnikke orienteeruma välismaistele avaldamisvõimalustele, see omakorda soosib sõnavaeste või –vabade ja visuaalsele efektsusele mängivate lühilugude tegemist. Võistlus ja sellel osalevate tööde tulevane kogumik aga on profimale seltskonnale hea ettekääne teha ajaleheribadest suuremaid eestikeelse dialoogiga koomikseid. Laialt tuttava materjali koomiksiks adapteerimine on Eesti koomiksimaastikul suhteliselt alaekspluateeritud valdkond. Õnnestunud näiteid on üsna ammusest ajast Priit Pärna “Kilplaste” (1977) ja Juss Piho “Kalevipoja” (1995) näol.
Ühelt poolt ootan muidugi kõikvõimalikke ultramoderniseeringuid ja visuaalse konteksti muutmisest tekstidesse tekkivaid lisatasandeid. Teisalt, Euroopa koomiksis on ka ajaloolise ainese uhke ja põhjaliku ärajoonistamise traditsioon, mida võib võrrelda ajastufilmides autentse atmosfääri kujundamiseks tehtavate pingutustega. Eesti koomiksi ajaloos pole sellisest lähenemisest siiani ainsatki näidet – nüüd on vähemalt üsna konkreetne põhjus proovida.
Tammsaare-ainelisele koomiksivõistlusele oodatakse töid 1. oktoobriks. vt www.linnamuuseum.ee/tammsaare.
Postmodernne Tammsaare?
Rohumaa/Lennuki “Vargamäe kuningriik” on küll vormiliselt uuenduslik, aga sisuliselt vaid illustratsioon raamatule, kinnitab Margit Tõnson.
Vargamäe kuningriik
Dramatiseerinud Urmas Lennuk.
Lavastaja Jaanus Rohumaa (Tallinna Linnateater), kunstnik Aime Unt, muusikajuht Hirvo Surva.
Mängivad Märt Avandi, Madis Kalmet, Peeter Jakobi, Üllar Saaremäe, Sepo Seeman, Karin Tammaru, Ago Anderson, Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt, Anneli Rahkema, Margus Stalte, Tiina Mälberg, Tarvo Sõmer, Velvo Väli, Ahti Puudersell, Toomas Suuman, Carmen Mikiver, Kati Ong ja Taavi Lepik. Kaasa teeb 120-liikmeline ühendkoor.
Esietendus 15. juunil Vargamäel, Albu vallas.
__________________________________________
Juunis-juulis mängitakse Tammsaare mail Rakvere ja Endla teatri koostöös üht pretensioonika pealkirjaga suvelavastust “Vargamäe kuningriik”. Urmas Lennuk on lennuka dramatiseeringu teinud piibelliku pentaloogia esimese ja viimase osa põhjal. Vargamäe vanad ja noored, elavad ja surnud on korraga murukamaral. Oru talu akna all asjal käiv Mäe pere koer Pollo räägib lakkamatult (ja kirjutab ka).
Intertekstuaalsus, viitelisus, aegruumiline segipaisatus ja muud säherdused postmodernsed moevõtted läbivad Lennuki/Rohumaa interpreteeringut “rahvuslikust pühatekstist”. Teatriajalugu mäletab väga erineva respekti ning vaimustusega sündinud lavastusi, Mati Undi ja Voldemar Panso nägemused tõest ja õigusest kõlksusid konkreetses ajas uuenduslikult, esimesel ekspressiivsemalt, teisel sümbolistlikumalt, igavikulist iva otsiti, leiti ja võimendati vastavalt vajadusele. Sedavõrd õigeusklikku suhtumist, mis nähtub Elmo Nüganeni Linnateatri-Tammsaaredest, tuleb harvem ette. Aga ei saa Nüganenilegi aktuaalsuse puudumist ette heita.
“Vargamäe kuningriik” on maagilise realismi sugemetega vabaõhuvaatemäng, kus tragöödia ja komöödia suvisele ajale kohaselt kenasti parlanksis. Pisarakiskumise nullib naerulöök ja vastupidi. Publiku ette on sätitud kõik kõrge suveteatripotentsiaaliga stseenid – Oru Pearu (noor Sepo Seeman, vana Peeter Jakobi) kaevul kurja plaanimas, Krõõt (Carmen Mikiver) sigu koju hõikamas, Vargamäe kiiksuga nooremad nagu hull Eedi (Velvo Väli) tüdrukutega jõudu katsumas jne.
Andres Paas (noor Üllar Saaremäe ja vana Madis Kalmet) nalja ei mõista, ja filosoofiline Indrek (Märt Avandi) pole isast kaugele kukkunud, lootusetud masohhistid mõlemad. Kergust kannab niisiis koer Pollo (Ago Anderson), ürgrasket paatost, melanhooliat ja sentimenti 120pealine inglikoor, kes muudkui orust mäele ja mäelt orgu tõuseb-laskub. Mõne kauni vaimuliku laulu saatel.
Mulle tundub, et Lennuk on suhtunud dramatiseerimisse palju loomingulisemalt ja respektivabamalt, kui ortodokssemat liini ajav Rohumaa koostöös kunstnik Aime Undiga. Ja seal peitubki minu jaoks selle lavastuse nõrkus. Käärid on sees. Üks lähenemine töötab teisele vastu, ja näitlejad on paiguti segaduses, kas panustada iroonia või paatose peale.
Tammsaare 80aastaseks saanud loo moraal on meievanuste, moodsa aja töönarkomaanide jaoks, kuid kel küll rakke peos ei ole, kes teoorjastatud mobiili ja rüperaali võrku, et töö tapab. (Poliitiliselt korrektselt – töö võib tappa.)
Mis sest, et veel meie emad hangusid heina lakka, ise viimaseid kuid lapseootel, venitasid kartulikotti üle rinna ja piimanõusid pukilt maha. Tammsaares võimendus see põhjamaine raskuse vaim (eeskujudeks Ibsen, Strindberg, Hamsun jt) lausa erakordse masohhismi ja enesepiitsutamise näol. Ning miskipärast on just see kontekstist väljarebitud lause “tee tööd ja näe vaeva…” Tammsaare loomingut iseloomustava loosungina kõige tuntum (pea 50 aastat valitsenud ideoloogia teene?). Kõik muu, see elutervem jonn ja kiuslikkus, mis kõrtsis veel kõvasti tuure juurde saab, on moraalitsemise kõrval tagaplaanile jäänud.
Mõistus tuleb viiendas osas õnneks ikka koju. Indreku näol. Aga eks tema elus oli teistmoodi katsumusi, ning armid on sügavad. (Nendest annab korraliku ülevaate siis Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa” ja “Indrek. Karin. Tõde ja õigus.4”) Hea seegi, et Lennuk sättis esimese osa idealistliku avamängu, Vargamäele jõudmise, hoopis finaaliks. See jätab päikseloojangusse tillukese lootusekübeme, et ehk ongi nii, ehk on lastel kergem. Ehk olid ohvrid seda väärt.
Teatrikriitik Ivar Põllu on Sirbis kunagi mõtisklenud, et Tammsaare-lavastustega on Eesti teatris alati kaasnenud soov midagi uut öelda, teistmoodi teha. Siin on minu nägemuses mitu võimalust. Näiteks vaba ja loominguline tõlgendamine ehk siis materjali rakendamine oma ideevankri ette. Või parajasti ajastuomaste ideede ja painete avastamine Tammsaare tekstist ning nende läbimäng tema karakteritel. Niisugune klassiku taasaktualiseerumine on Eesti teatris ikka aeg-ajalt toimunud ning praegunegi Tammsaare taasleidmine näitab kirjaniku ajastuülesust.
Teatriajalukku kirjutatud lavastuste nimekirja ma Rohumaa/Lennuki Tammsaare-tõlgendust vist ikka ei lisaks. Mitte sellepärast, et ma välistaks eos suvelavastused kui madalamad, vaid hoopis selle pärast, et “Vargamäe kuningriik” on küll vormiliselt uuenduslik, aga sisuliselt vaid illustratsioon raamatule; kenasti üksteise otsa lükitud stseenide jada, mis mängib “suureks” kooliskäinud vaataja mällu kinnistunud pildikesed Vargamäe noorte ja vanade eksistentsiaalsest draamast.
Hea vähemalt, et “Vargamäe kuningriigis” on, mille üle naerda. Aga poleks olnud, kui Lennuk poleks otsustanud koera rääkima panna, ja Agu Anderson koera rolli nii tõsiselt võtnud.
____________________________________
Tugevamad Tammsaare-tõlgendajad
Mati Unt
“Ma armastasin sakslast”(1980)
“Priius - kallis anne. Taeva kingitus”(1991)
“Taevane ja maine armastus”(1995)
Voldemar Panso
“Inimene ja jumal” (1962)
“Inimene ja inimene” (1972)
Elmo Nüganen
“Tõde ja õigus. Teine osa” (2005)
“Indrek. Karin. Tõde ja õigus. 4.” (2006)
