Organisatoorselt madalat profiili hoidma pidavale biennaalile vastab seetõttu lausa kongeniaalselt tänavuse näituse toimumiskoht – endise Ida-Berliini keskel asetsev räämas ja grafitist tulvil Auguststrasse. Koht on nimme valitud, kontekstile ülbe väljakutse esitav sotsiaalne ja kunstipoliitiline aktsioon, sest Berliini biennaali toimimismehhanism toitub harjumuspäraste territooriumide vastustamisest, n-ö vaese biennaali ideest. Nimelt, kunagist juudikvartalit läbiv Auguststrasse on Berliini ühe suurema galeriikontsentratsiooniga tänavaid, kuid mahajäetud keskkonna väärtustamisele ja partisanipraktikatele apelleeriv biennaal toimub väljaspool galeriisid, alates hüljatud luteri kirikust ja lõpetades preisi sõjameeste kalmistuga umbes kilomeetri pikkuse tänava teises otsas. Vahele mahuvad terve viimase kümnendi tühjana seisnud juudi tütarlaste kool, hobusetallid, läinud sajandi algusest pärinev kullatiste ja tuhmunud peeglitega ballisaal, mõned nõndanimetatud korternäitused ja ehituskonteiner. Biennaali deviis "Hiirtest ja inimestest", laenatud John Steinbecki romaanilt, mõjub – kui mitte muuna – siis formaalselt võttes narratiivse viitena biennaali intiimsemale formaadile.

Ma jalutasin Auguststrassel paar päeva ja kogesin peamiselt déjà vu’d. Biennaali tase on keskpärane, haigutamapanevaid töid väljapaneku kogumahust suhteliselt palju. See oli seda hämmastavam, et lugesin biennaali teatmikust, et poolteist aastat kestnud töö käigus osutus valituks 80 kunstnikku ligemale 700 kunstiteose läbivaatamise järel autorite teadmata.

Kuid statistika ei öelnud midagi valikuprintsiipide kohta. Sotsioloogilises plaanis domineerivad esinejate hulgas ameeriklased, hollandlased ja sakslased. Võib vaid arvata, et kuna kolm kuraatorit – Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni ja Ali Subotnick – ei suutnud omavahel biennaaliprogrammis ja valikukriteeriumides kokku leppida, otsustati loobuda igasugustest kontseptsioonidest ja lähtuda esinejate kutsumisel lõpuks ainult subjektiivsest maitsest. Kontseptuaalses plaanis on biennaal läbi kukkunud.

Psühholoogilises plaanis tegeleb biennaal nostalgia ja melanhooliaga, iseäranis läbi lokaalse juudiajaloo traagika (jälle see rõhumine saksa süü-identiteedile!), püüdes defineerida inimest hirmu, allakäigu, pessimismi ja banaalsuse kategooriate ehk negatsiooni kaudu. Aga et enamik eksponaatidest (milleks on sageli rämpsmaterjalist installatsioonid lagunenud ruumides) on karjuvalt triviaalsed, tõusmata kunstiliseks üldistuseks, ega paku mitmetähenduslikke tõlgendusvõimalusi, rääkimata esteetilisest elamusest, on pettumus ja tüdimus Auguststrassel kerge tekkima.

Biennaali vaatamisväärsema osa moodustab retrospektiiv videoklassikast (sealhulgas Jaan Toomiku "Isa ja poeg"; ameeriklase Bruce Naumani ja albaanlase Anri Sala tööd) ja paar poliitiliselt ebakorrektset projekti. Viimastest on vaimuka, kuigi klišeedesse uppuva tulemuse saavutanud hollandlane Erik van Lieshout, minu absoluutne lemmik. Van Lieshouti video jalgrattamatkast Baieris on Suure Venna (Saksamaa on Hollandile alati Suur Vend) elustiili ja baierlaste kolkapatriotismi tohutult sarkastiline kommentaar. Aga ma pole kuulnud, et politsei esitaks van Lieshoutile süüdistuse rahvusliku vaenu õhutamises …

Ajaloolisse aktivasse kuuluvad veel 1960. aastate skandaalse Viini aktsionisti Otto Mühli tegevuse dokumentatsioon ja poola avangardisti Tadeusz Kantori puuskulptuur (mida arusaamatul kombel ei tohtinud pildistada); värske loomingu paremikku ameeriklase Paul McCarthy ruumiinstallatsioon prõmmivate ustega, rootslanna Nathalie Djurbergi tragikoomilised nukufilmid perevägivallast, sakslase Thomas Schütte zombilikud silikoonskulptuurid.

Berliini nüüdiskunsti biennaal (kuraatorid Maurizio Cattelan, Massimiliano Gioni, Ali Subotnick), kestab kuni 28. maini.