Tants TOPi ümber
Võõrik, kui tänapäeval ehitet hoone on kuulutatud arhitektuurimälestiseks, mida turvab muinsuskaitse. Väga tõsiselt ei võta seda keegi. Isegi mitte hoone autor, kelle arvates Loojale on lubatud kõik, ja autoriõiguse järgi võib vaid tema oma arhitektuuriteost muuta või muutmata jätta. Rääkimata siis omanikust, kellele muinsuskaitse nüüdisaegse hoone juures lihtsalt “ei meenu”. P>
Ka muinsuskaitse ise ei pea sellest eriti: “Arvan, et palju tähtsam on 20–30ndate arhitektuuri kaitsmine,“ arvab muinsuskaitsja Jaan Sotter.
Noor, veidi üle 20aastane Tallinna Olümpia Purjespordikeskus (TOP) on suurepärane näide, kuidas autor veel viimasel minutil sai päästa arhitektuurimälestise täielikust hävingust. Moskva olümpiamängudeks rajatud hoone võeti 1997. aastal arhitektuurimälestisena riikliku muinsuskaitse alla.
Miks? “Oma mastaapsuse tõttu kujutab TOP endast Eesti 20. sajandi arhitektuuri kontekstis küllalt haruldast nn megastruktuurset linnakut,” arvab arhitektuurikriitik Triin Ojari.
“Unikaalse organiseeritusastmega hoone esindab 1970. aastate lõpu hilismodernistlikku arhitektuuri, mis tähtsa riikliku objektina ka originaalsena teostati,” lisab arhitektuurikriitik Andres Kurg. “Peamise ideena läbis kompleksi omaette mikrokeskkonna loomine, oma tänavate ja väljakute tekkimine horisontaalse, rannikuga paralleelse madala mahu ning vertikaalse aktsendina kerkivate erifunktsiooniliste hoonete vahel, mis taolisena on Eestis ainulaadne.”
Aastapäevad tagasi toimunud TOPi erastamiskonkursil mängisid olulist rolli ranged muinsuskaitse eritingimused, mille tõttu lendas nii mõnigi äriplaan prügikasti.
Peale selle peab iga muudatuse korral luba küsima hoone kahelt autorilt – Peep Jäneselt ja Ants Raidilt. Ülejäänud kaks autorit – Avo-Himm Looveer ja Henno Sepmann – pole enam elavate kirjas.
TOPi ostmine 210 miljoni krooni eest ja ligi miljardilise investeerimislubadusega, arvestades eritingimusi, tundub olevat vägitegu.
Aga ostjad ei lasknud ennast eritingimustest häirida.
Hoone arhitekti Peep Jänesega võeti ühendust ja istuti maha arutama. Kahjuks kokkuleppele ei jõutud. Omanikud tahtsid teha peasissepääsu mere poolt. Peale selle vahetada aknad, muuta raamistust, ehitada kiriku ehk tseremooniakeskuse asemele kolmekorruselise parkla. Pluss veekeskus ja korterelamud.
Jänes nõudis uue peasissepääsu tõttu rekonstrueerimisprojekti. Omal ajal oli projekteerimisideeks olnud kompleksi pikisuunaline sümmeetriatelg, millele olid koondatud tähtsamad punktid arhitektuurilise rõhuga jõeäärsele jahtklubile. Selline ülesehitus pidi rõhutama pidulikkust ja asjalikkust. Meresuunaline sissepääs oleks selle idee põrmustanud.
“Peale piduliku tseremooniaväljaku (jõe ääres) tekkis veel teine – keskväljak, millelt avanesid pääsud kõikidesse kompleksi osadesse,” kirjutab Looveer 1981. aasta Ehituskunstis. Parkla ehitamisega kiriku asemele ja ette aga poleks väljakust midagi järele jäänud.
Igal juhul Jänes polnud nende plaanidega nõus ja sinnapaika see jutuajamine jäi.
kord mullu novembrikuus aga TOPi juurde jalutades, märkas Jänes, et ehitamine – tegelikult lammutamine – käib täie hooga. Sees käisid remondi- ja ümberehitustööd, väljas olid hotelli tänavapoolsed aknad välja raiutud ja osaliselt juba uutega asendatud. Uute akende raamijaotus oli teine.
Jänes helistas muinsuskaitsesse ja teatas, et temaga pole konsulteeritud. Jänes kirjutas Tallinna linnavalitsusele, aga vastust ei saanud. Kirjutas teisegi kirja, sama lugu. Võttis ühendust advokaat Leviniga.
Ehkki ehitusplatsile tulid kohale muinsuskaitse osakonnajuhataja ja inspektor, olid mõlemad nõutud. Õnneks polnud jõutud teha veel uut peasissepääsu. Jänese tungival pealekäimisel keelati see ära.
“Ega seal väga palju erine, aga arhitekti jaoks on ikkagi suur vahe. Teha polnud enam midagi,” meenutab Sotter, ehkki karistuse oleks võinud ikkagi määrata. Rikkumine oli suur: alustati projektita, ehitusloata, kooskõlastamata muinsuskaitse ja autoriga.
“Põhjus on mujal. Meil on leping pangaga ja on kindel tärmin, millal peame hotelli üle andma opereerijafirmale. Kui me poleks seda täitnud, oleks suured trahvid kaelas. Sealt tekkis ehituse kiire alustamine,” põhjendab kiirustamist Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse juhatuse esimees Ahto Altjõe. Jälle jäid eritingimused ärile jalgu. Tegelikult oleks saanud kõik need muudatused teha nii, et muinsuskaitse ja autorid oleks rahul olnud.
“Oleks Jänes õigel ajal peale sattunud, oleks saanud aknad endisel kujul ja sama hinnaga taastada,” seletab Sotter, kes on Jänese asetanud justkui muinsuskaitsja rolli. Teatavasti autoriõiguse seaduse järgi hoone autor võib, kuid ei pruugi autori nõusolekuta tehtud muudatusi vaidlustada. Muinsuskaitse aga peab arhitektuurimälestist kaitsma.
“Nõudsin projekti tagantjärele, kuna sisulised käigud olid tehtud. Väga kiiresti ma seda projekti ei saanud,” räägib Sotter. Projekt sai alles nädalapäevad tagasi muinsuskaitse õnnistuse.
“Praegu pole enam õige aeg lärmi lüüa, nüüd on kõik korras,” räägib Jänes, kes kaasati Irina Raua koostatava TOPi territooriumi detailplaneeringu konsultandiks. “Ma olin vihane seetõttu, et nad alustasid valest otsast. Tulnuks teha kõigepealt detailplaneering, siis hoonete rekonstrueerimisprojekt ning siis alustada ehitusega.”
2000. aastal anti TOP linna muinsuskaitsjate hoolde. Seni inspekteeris seda riigiamet. Ka sellel ajal tehti TOPis palju ümberehitusi. Kuna peremeheks oli riik ja allrentnikke palju, siis tegi igaüks, mis heaks arvas.
Siiski pakkusid ka hoone autorid ise välja ideid, kuidas suurt ja väga kehva kvaliteediga keskust rekonstrueerida. Mahukaim oli Peep Jänese koostatud endise olümpiaküla rekonstrueerimise kontseptsioon 1995. aastal. Seal oli ettepanek ehitada käidavatele katustele peale täiendav klaaskattega korrus. Katus oleks tulnud klaasist ja kaarekujuline. Sellega oleks tekkinud palju uut pinda kaubandusele, teenindusele, meelelahutusele, puhkekohtadele. Uus katus oleks aidanud vältida läbijookse alumistele korrustele. Veel pani Jänes ette ehitada täiendavad reisijateliftid ja nihutada peasissepääs kuue meetri võrra ettepoole. Nii oleks saanud vestibüüli esimesel korrusel hargnemisteed teise korruse numbritubadesse eraldada muudest sissepääsudest. Millegipärast ei läinud see töö käiku.
Ka Avo-Himm Looveer tegi jahtklubi rekonstrueerimise projekti, mille eesmärgiks oli hoone ehitustehnilise seisukorra parandamine koos rendipindade suurendamisega. Nimelt kavatses ta katusealuste välisseinte nihutamisega suurendada esimese korruse pinda 600 m2.
Enne seda projekti koostatud muinsuskaitse eritingimused olid veelgi karmimad kui enne erastamiskonkurssi tehtud. Seal oli muuhulgas öeldud, et “taunitav on olümpiaküla (hotelli) ja rituaalikeskuse (kiriku) vahelise sammastiku-ühendusgalerii lammutamine. See tuleb taastada endisel kujul.” P>
Arhitekt Jänes pidas seda tingimust liiga karmiks. Looveeri tehtud projekti järgi ehitati rituaalikeskus – ainus Nõukogude ajal püstitatud kirik – ebaõnnestunult ümber pangaks ja ühendusgaleriid lammutati ikkagi.
“Kahju, et nii läks. See oli ainus selliste ühendusgaleriidega seitsmekümnendate “megastruktuur” Eestis, iseasi, palju seda kasutatud on,” nendib arhitektuurikriitik Kurg. Kus olid nüüd muinsuskaitse silmad? “Muinsuskaitseseadus on tugevam autoriõiguse seadusest ja ei luba arhitektuurimälestist ümber teha ka autoril,” toonitab kultuuriministeeriumi meedia ja autoriõiguse spetsialist Toomas Seppel. Kahju, et nii läks.
Nüüd on koostamisel detailplaneering, mille järgi tahavad uued omanikud 18 hektari suurusele alale rajada Serena veepargist suurema ja atraktiivsema, ligikaudu sada miljonit maksva lustimiskoha, mahuka hotelli ja vabaajakeskuse. Projekti kuulub ka parkla, tiiburlaevade terminal ning saja terrasskorteriga elamukvartali rajamine. Investeeringute kogumahuks kujuneb 900 miljonit kuni 1,1 miljardit krooni. Tseremooniahoone ette mõeldud parkla kohaks pakkus Peep Jänes välja hoopiski hotellihoone ja mere vahelist ala, maa sisse, mida tuleks sel juhul pisut tõsta. Selle idee üle olid muinsuskaitsjad väga õnnelikud.
Veel käib arutelu hotellist linna poole tulevate kortermajade kõrguse ja täpse asukoha üle. Muinsuskaitse heidab ette, et mere äärde ehitatavad hooned varjavad vanalinna vaadet. Arhitekt Jänes pakkus aga välja idee, et majad võiks paigutada rohkem Pirita tee poole, kus maa kuulub küll riigile, aga mida saaks ehk Tallinna Olümpiapurjespordikeskuse mereäärse tüki vastu välja vahetada. “Aga see on kõik praegu alles jutu tasemel,” räägib Altjõe, kes ei ole huvitatud kaartide avamisest. Igal juhul praeguse, hotelli juurde sissesõidutee vasakul ääres oleva parkla asemele pidavat tulema kaks kortermaja.
Nädalapäevad tagasi avati TOPi endise olümpiaküla ruumides rekonstrueeritud hotell ja tervisekeskus, mida opereerib Haapsalu ärimeeste firma Delegatsioon.
Ahto Altjõe kiidab, et siin on Eesti esimene merevaatega soolakamber ja esimene infrapunasaun, kus saab ka lamada. Nüüd laabub kõik kenasti, kui vaid seda alguse jama poleks olnud.
Võibolla sobivad siia lõppu Kafka sõnad, et on vaid kaks põhipattu, millest tulevad kõik teised: üks on kärsitus ja teine laiskus.
Projekteerimine oli intriigiderohke. 1973. aastal toimunud arhitektuurivõistluse võitis noorte arhitektide Avo-Himm Looveeri, Kristin Looveeri, Tiit Kaljundi juhitud kollektiiv märgusõnaga “Onu“, kes asus projekteerima.
“Seniseid arhitektuuriliidreid eesotsas Mart Pordiga selline asjade käik ärritas ja organiseeriti järelkonkurss,“ tõdeb arhitektuuriajaloolane Mart Kalm. “Õnnetuseks“ võitis sama grupp. Noori mitte usaldades mängiti 1975 autorite kollektiiv ümber: juhtima asus Henno Sepmann, juurde tulid Peep Jänes ja Ants Raid, algsest kollektiivist jätkas vaid Avo-Himm Looveer. (Jänes oli peamiselt olümpiaküla, Looveer jahtklubi ja tseremooniaväljaku autor.)
1981. aastal pälvis keskus NSVL riikliku preemia.