Eesti ja samavõrra soome disainipubliku üheks tänavuseks lemmiknäituseks tõotab tõusta suur klaasitehase Tarbeklaas (1941–1994) ülevaatenäitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kus on hoole ja armastusega esile toodud meie kujundusloo ühe uhkuse imposantne looming ja ajalugu.

Tarbeklaasi toodang erines paljuski nõukogude tavanõudest, mida iseloomustasid juhuslikud, ent ohtrad kaunistused ja üpriski traditsioonilised vormid. Nii aitasid modernistlikud ja põhjamaiselt kargena mõjuvad Tarbeklaasi nõud kinnistada Baltikumi identiteeti ohutu eksootika, tillukese Läänena.

Tuleb rõhutada, et nõukogude aja disain oli võrreldes tänase Eesti minibüroode loomega väga jäik, kuid arvukad tooted olid eeskujulikult läbi mõeldud, sest suurettevõtete juures töötasid suured disaineritest, konstruktoritest, meistritest, tasuvuse kalkuleerijatest ja teistest professionaalidest koosnevad meeskonnad. Konkurentsivaba plaanimajandus sundis ettevõtteid keskenduma eelkõige plaani täitmisele ja ületamisele, mitte aga inimeste tegelikele soovidele, sortimendi laiendamisele, toodangu taseme tõstmisele ja moele. Ometi tegeleti tootearendusega silmapaistva põhjalikkusega. Põhjamaist ilu ja õnnestunud disainilahendusi võidi nõukogude ajal pakkuda küll masstoodangu kujul kõigile, kuid tavainimesele oli see ka pealesunnitud olukord, mitte teadlik valik. Paljudes vanemates inimestes ei tekita sestap ka toona sisekujunduses ja disainis domineerinud modernistlik kujundusstiil ning ka praegune „vana kolaga“ vintage mitte äratundmisrõõmu, vaid tülgastust, sest standardsusele oli peaaegu võimatu vastu astuda.