See oli Miina (10) esimene reaktsioon, kui küsisin, kuidas “Supilinna salaselts” talle meeldis. Tõsijutt, saal hoidis hinge kinni ja rõkatas naerda ning isegi kinno kaasa võetud kommikott tühjenes veidi aeglasemalt kui muidu. Sugugi mitte ainult sellepärast, et publik Eesti filmile rohkem kaasa elab. Põnev oli nii suurtel kui väikestel.

“Supilinna salaselts” on lopsakas, ülevoolav ja peaaegu lämmatavalt kaunis nagu varasuvine pojengiõis. Nii efektset lastefilmi pole Eestis varem tehtud. Ning mis veelgi erilisem: tal pole ühtki nii nõrka külge, et see muljet rikkuda võiks.