Faehlmann oli Õpetatud Eesti Seltsi rajaja ja selle esimees 1843. aastast kuni surmani 1850. aastal. 1842–1850 oli ta Tartu ülikooli eesti keele lektor ning 1843–1845 luges ülikoolis ka farmakoloogia ja retseptuuri kursust. Samal ajal oli ta Tartus ja selle ümbruskonnas tuntuim ja hinnatuim suurima praksisega arst, kelle koormus kasvas epideemiate aegu lausa üliinimlikuks. Tartus oli Faehlmannil isegi privileeg – ainukesena linnas võis ta tänaval suitsetada (tõsi küll, ta kasutas suitsetamisel spetsiaalselt valmistatud sädemepüüdjat).

Faehlmanni panust Eesti kultuurilukku teab iga eestlane. Oma tohutu töökoormuse ja ühiskondliku tegevuse kõrvalt jõudis ta maailmale tutvustada eesti folkloori oma kaunite kunstmuistendite kaudu, tegelda eesti keele grammatikaga ja panna aluse Kalevipoja-eeposele, mille tema eeltöö põhjal viis lõpule ta sõber Kreutzwald.

“Suurim eestlane!” – nagu imetledes iseloomustas teda arstist kolleeg Soomest – “Kalevala” koostaja Elias Lönnrot.

Käesoleva loo teemaks on seni väheuuritud valdkond muuseumileidude ja loo autori fantaasiate piirimail: milline nägi välja see XIX sajandi esimese poole tuntuim eestlane?

Hau tehtud portree ja koopiad

Faehlmannist eluajal tehtud portreedest on vaid kaks kindlalt dokumenteeritud.

Tuntuim nendest on Eduard Hau litograafia, mis on allkirjastatud Faehlmanni autograafiga – Hippokratese mõtteteraga: Elu on üürike, kuid kunst igavene. Faehlmann ning kalligraafilises kirjas tekstiga: Dr. Friedr. Rob. Faehlmann. Graafiline leht valmis arvatavasti 1838. aastal.

Tegelikult ei saanud üld­tuntuks mitte Hau tehtud pilt, vaid selle peaaegu identne koopia (plagiaat?), mille valmistas litograaf Georg Friedrich Schlater 1852. aastal – kaks aastat pärast Faehlmanni surma. Just see lito kaunistas frontispissina suuremas tiraažis välja antud raamatukest “Dr. Friedrich Robert Faehlmanni elu”, mille oli ÕESi palvel kirjutanud Kreutzwald. See pilt on olnud eeskujuks kõigile pärast Faehlmanni surma tehtud portreedele (portreesid on loonud Laikmaa, Triik, Vardi, Vihvelin, pärast II maailmasõda Bach, Tael, Kits). Kuna aga need portreed on kõik vaid koopiad, pealegi tehtud ühe originaalportree alusel, ei kuulu nad arutlusele selles artiklis. Püüame vaadelda Faehlmanni eluajal tehtud pilte ja leida nende hulgast tema võimalikke portreid.

Pezoldi vähetuntud maal

On siiski veel üks kaasaegne portree Faehlmannist, mis on dateeritud ning kannab tagaküljel Faehlmanni nime. See on ­August Georg Wilhelm Pezoldi 1833. aastal tehtud värviline väikeseformaadiline õlimaal, mis on aga oma saatuse tõttu jäänud suhteliselt vähetuntuks.

Üks huvitavamaid estofiilist maalikunstnikke Pezold tõi ühena esimestest baltisaksa kunsti sisse maarahva kujutamise temaatika, võimalik, et just Faehlmanni innustusel. Pezoldi õlimaal Faehlmannist sattus arvatavasti pärast Faehlmanni abikaasa Henriette surma (1874) korraldatud oksjonil, kus Faehlmanni rikkalik kunstikogu järeltulijate puudumise tõttu (kaks poega olid surnud juba enne ema) juhuslike ostjate kätte laiali läks, tuntud kirjandusloolase ülemõpetaja Riekhoffi kätte, kes selle 1891. aastal Riia Toommuuseumile kinkis. Eestis ilmus mustvalge reproduktsioon sellest portreest esimest korda alles 1935. aastal ajakirjas Kunst ja Kirjandus (nr 33, 18. aug). 1939. aastal toimunud baltisakslaste ümberasumise käigus lubas Läti valitsus selle maali (väheväärtuslikuna?!) väljaveovabaks ning see viidi Saksamaale – sellest ajast on tema asukoht teadmata. Võimalik, et maal on sõjas hävinud.

Arvestades säärast asjade käiku, ei lootnudki ma leida pildist värvilist reproduktsiooni. Ometi avastasin ma selle juhuslikult just 1939. aastal ilmunud Eesti Rahva Muuseumi 1938. a aastaraamatu frontispissilt.

Portee on maalitud veidi pärast Faehlmanni esimest tuberkuloosiatakki (1830) ja vahetult pärast abiellumist (1832). Teades Pezoldi lausa fotograafilist meisterlikkust nägude täpsel kajastamisel, võiks seda Faehlmanni portreed pidada isegi autentsemaks Hau poolt kuus aastat hiljem tehtud ikonograafilisest litopildist.

Ülejäänud Faehlmannist eluajal tehtud portreed – nii juba kasutuselevõetud kui ka käesolevas artiklis esimest korda tutvustamisele tulevad – on kõik vaid oletuslikud.

Klünderi joonistus ehib Faehlmanni teoste I köidet 

See Aleksander Julius Klünderi 1826. aastal tehtud koloreeritud kriidijoonistus joonistuspaberil (kriit, pliiats, akvarell), mis on nüüdseks ­tunnustatuna kasutusele võetud, on siiski ainult suulisel pärimusel oletatav Faehlmanni noorepõlveportree. Suuline väide, et portreteeritud on Faehlmanni, pärineb Tallinna antikvaarilt, kes müüs pildi 1930ndatel Georg Westenbergile, Faehlmannist 1938. aastal esimese postmargi tegijale. Eesti Kunstimuuseumile kinkis selle pildi 1995. aastal Vello Kallas.

Klünderi tehtud portree valmis aastal, mil Faehlmann lõpetas ülikooli. Doktoridissertatsiooni kaitses ta järgmisel aastal. Portreel näeme Faehlmanni dokumenteeritud portreedest tuttavat kõrge lauba ja pikakaareliste kulmudega, tugevate põsesarnadega noorukit. Veidi võõrastavad on lopsakad huuled ja laiavõitu lõuapära, mis ei sarnane Hau/Schlateri ikonograafilise pildi kaudu levinud kujutlusega Faehlmannist. Aga siis ei olnud veel põhiliselt ainult õppimisele pühendunud noormehe tervist kahjustanud kurnav töökoormus ega ka raske haigus. 

Ka kuulus Karl August Senff võis portreteerida Faehlmanni

Kunstnik ja muuseumitöötaja ­Aleksander Tassa leidis Senffi järeltulijaks joonistuskooli õpetaja kohale saanud kunstniku August Matthias Hageni kogudest Karl August Senffi pliiatsijoonistuse paberil (1837), mille ta pakkus välja Faehlmanni hilisemaks portreeks.

Noor kunstiteadlane Villem Raam Aleksander Tassa arvamust oma monograafias (1941) ei toeta. Kuid tuntud kunstiajaloolane Armin Tuulse võtab selle mõtte kõhklusteta omaks. Tulimullas (1/1959) avaldatud artiklis toob ta ­selle ära Senffi portreekunsti taseme näitena: “Suure meisterlikkusega on siin jäädvustatud Faehlmanni ühtaegu tunde ja vaimse kontsentratsiooni vormitud, juba tõve märgitud pale.”

Karl August Senff oli kahtlemata kõige võimekam portreteerija tollases Tartus. Teised selles loos mainitavad portreede autorid (välja arvatud Hau ja Schlater) olid kõik tema õpilased. Peale kunstiõpetuse jagamise oli Senffil oluline koht Tartu kultuurielu koondamisel. Tema aias käis korrapäraselt igal nädalal koos linna ning ümbruskonna kunsti- ja kirjandushuviline haritlasseltskond. Faehlmann oli seal üks eredamaid kujusid. Senff oli Faehlmanniga sõbrasuhetes ja võis olla ka üks tema nimekatest patsientidest. ÕESi loomise mõte tekkis Faehlmannil ja ta sõbral prof. Hueckil 1837. aasta suvel just Senffi aias toimunud koosviibimisel. Pliiatsijoonistus on tehtud 1837. aastal veidi enne autori surma (14.01.1838). Senff võis sõpra joonistada just sellisel kirgastushetkel – põlevate silmade ja sassis juustega boheemlasena, seltskonna hingena. Selline hingestatud elutruu portree peabki erinema teistest poseeritud portreedest. Enamik algaja kunstikriitiku Villem Raami kõhklevatest vastuväidetest on kergesti ümberlükatavad. Siiski on ilmselt tema autoriteet takistanud selle portree kasutuselevõtmist kuni 1959. aastani.

Veel üks August Pezoldi pliiatsi­joonistus

Tutvudes kunagi Eesti ajaloolise olustiku jäädvustaja baltisaksa kunstniku ­August Pezoldi loominguga, hakkas mulle Voldemar Vaga raamatus “Kunst Tallinnas XIX sajandil“ (1976) silma üks tema 1822. aastal pliiatsijoonistusena visandatud tundmatu portree, mis üldjoontes hämmastavalt sarnanes Klünderi ja ka Pezoldi enda tehtud Faehlmanni portreedega. Kas võiks see olla varaseim Faehlmannist tehtud portree? Kahjuks ei ole olnud võimalust näha originaali, mis asub kusagil Riia muuseumis, ja tutvuda koopialt osaliselt ära lõigatud signatuuriga ning võimaliku joonistuse saatust kajastava legendiga. Pezold võis igatahes sel ajal viibida Tartus. Üliõpilane Faehlmann võis kuuluda juba Senffi sõpruskonda. Ta võis üliõpilaspäevil seal isegi poseerida portreemodellina? Arvestades Pezoldi elulugu ja päritolu – Rakvere linnaarsti poeg, kes ka iseõppis enne kunsti kasuks otsustamist Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, jms –, võisid tema teed Faehlmanniga ristuda juba ammugi. (Nad võisid olla isegi hõimlased – Faehlmanni võõrasema neiupõlvenimi oli Petzold.) 

Tundmatu miniatuurimaalija tundmatu mehe portree

Avastasin Eesti Kunstimuuseumis 1999. aastal toimunud näituse kataloogis “Baltisaksa portreekunst Eestis 1750–1900” publitseeritud repro tundmatu miniatuurimaalija tundmatu mehe portreest. Hoolimata väikesemõõtmelise ümmarguse miniatuurmaali (diameeter 6,8 cm) poole väiksema koopia trükitehniliselt viletsavõitu kvaliteedist võis portreteeritavas ära tunda Faehlmannile iseloomulikke näojooni. Hiljem, originaaliga tutvudes, kasvas mu veendumus veelgi. Kahjuks pole õnnestunud leida täpsustusi selle EKMi 1945. aastal saabunud metallkaunistustega puitraamis miniatuurmaali päritolu kohta.

Juhul, kui see võiks osutuda Faehlmanni portreeks, siis paigutuks ta väljanägemiselt Klünderi (1826) ja Pezoldi (1833) tehtud portreede vahele, seega ajavahemikku 1828–1832 – pärast Faehlmanni meditsiinidoktori kraadi omandamist (1827) ja laialdasse arstipraksisesse sukeldumist, esimeste haigusilmingute aegu (1830), enne abiellumist (1832) või kogunisti abiellumise puhuks?

Kes võis olla Faehlmanni miniatuurportree autor? Ehk näiteks Friedrich ­Ludwig von Maydell, kes pärast kunstiõpinguid Euroopa akadeemiates kolis 1829. aastal lõplikult Tartusse, olles enne seda aasta aega oma isakodus Teenuse mõisas Läänemaal töötanud miniatuuride kallal, mis olid mõeldud “Saalomoni ülemlaulu” illustratsioonideks. Need miniatuurid sattusid Tartus tegutsenud vene luuletaja Žukovski vahendusel keisrinna Aleksandra Fjodorovna valdusse ning pole Eestis tuntud.

Maydell võis kohtuda Faehlmanniga seltskondlikul koosviibimisel Senffi juures, kelle käe all ta aastatel 1820–1822 oma esimese kunstihariduse omandas. Alguseks võis olla ka arsti-patsiendi suhe – miniatuurportree võis näiteks olla ka “tasu natuuras” altruistlikule arstile, kes makseraskustega haigetelt ravi eest raha ei võtnud. Millal nende vahel sõprussuhe kujunes, on raske määrata, igatahes 1838. aastal loodud ÕESis oli Maydellil juba oluline roll nii kunstnikuna kui ka, pärast Faehlmanni seltsi esimeheks saamist (1842), seltsi kunstikogu hoidja ja konservaatorina. Maydell illustreeris nii ÕESi väljaandeid kui ka Faehlmanni kunstmuinasjutte. Mitmekülgne kunstnik Maydell oli Tartus ka Piibliseltsi esimees ja Vaeste Hoolekandeseltsi direktor (Faehlmann tegutses juba üliõpilaspõlvest alates ka vaestearstina, oli Hoolekandeseltsi tegevliige kuni surmani).

Uued leiud Kumust

 Kohtumisel Kumu graafikakogu juhataja Anne Unteraga teatas too tore baltisaksa kunstile pühendunud inimene, et muuseum on hiljuti omandanud paar pilti, mis võiksid mind kui isehakanud eksperti huvitada. Tegemist oli Kumule 2005. aastal erakätest ostetud ilusa ­Georg Friedrich Schlateri poolt litografeeritud meheportreega, millega anti kaasa pliiatsijoonistus surnust, mis olevat selle portreega kogu aeg koos olnud. 

Muuseumi teadurid olid litograafia põhjalikumal uurimisel leidnud sealt Pezoldi nimemärgi ja aastaarvu 32. Pildiga käis kaasa suuline legend, et tegemist on Faehlmanni portreega. Kuigi portreteeritav on erinevalt kõigist teistest siinkäsitletutest kujutatud vasempöördelises poolprofiilis, võib sellel siiski vaevata ära tunda meie esimese meditsiinidoktori õilsaid näojooni. Portree autoriks võiks aga ka ilma nimemärgi olemasoluta pidada Pezoldit, kes toonitamata valguse ja varju kontraste lõi tol ajal väga vormiselgeid ilmekaid ja ülimal määral tõetruid portreesid.

Mis puutub aga surnu portreesse, siis selle alt võib lugeda saksakeelset teksti: Robert surnuna. Me ei tea, kas Faehlmanni kutsuti omaste ja sõprade seas Friedrichiks või Robertiks. Nii palju kui mul on õnnestunud kahe- ja enamanimeliste kohta uurida, tundub nime eelistamine olevat suvaline, üsna sageli kasutatakse just teist, vähemlevinud nime. Muidugi võiks võimalikust perekonnaarhiivist pärit pilt kujutada näiteks ka Faehlmanni 1864. aastal surnud poega Robert Friedrich Augustit, kuid me ei tea, kas isa ja poeg olid sedavõrd sarnased. Surnu portree sarnaneb aga niivõrd kõigi eespool mainitutega, et kaob kahtlus, et tegemist pole ühe ja sama isikuga. Mõningaid kõhklusi tekitas minus kui arstis esialgu surnu juukse­pahmaka tihedus võrreldes viimase teadaoleva portreega (Hau, 1838). Põhjus võib olla eri autorites ja nende meisterlikkuse tasemes, võib aga olla ka puhtalt meditsiiniline nähtus. Selleks tuli mul värskendada oma teadmisi tuberkuloosi ja kiilaspäisuse osas. Selgus, et ägedate nakkushaiguste, süüfilise, tuberkuloosi ja mõningate muude haiguste puhul tekkiva sümptomaatilise kiilaspäisuse korral enamasti mõne aja pärast juuksekasv taastub täielikult.

Faehlmanni võis surivoodil või sarga ääres 1850. aastal joonistada mõni kolleegist arst, kes tõenäoliselt oli üliõpilaspäevil õppinud ka Senffi joonistuskoolis. Aga, arvestades joonistuse meisterlikkust, võis see olla ka Pezold, kes võis sel ajal viibida Eestis seoses samal aastal Tallinnas planeeritud näitusega või olles lihtsalt kutsutud sõbra (või sugulase?) matustele. On teada, et Peterburis kutsuti teda sageli joonistama surnuid.

Nii palju pilte!?

Seega oleks meil konsensusele jõudmise korral kasutada meie esimese ja kuulsaima eestlasest kultuurisuurkuju kajastamisel ühe-kahe portree asemel seitse-kaheksa näopilti. 

On veel paar Faehlmanni eluajal tehtud olustikupilti, kus on kujutatud ka teda. Need on Pistohlkorsi maal kolmest mehest Rakvere lossi varemete foonil (1838) ja Schlateri litograafia Tartu tuntud tegelastest ülikooli peahoone foonil (umbes 1837–1839). Kuid esimene neist kujutab ilmselt Hau tehtud Faehlmanni portree koopiat, teisel aga on Faehlmanni hobuveokis kujutatud nii väiksena, et näojooned pole eristatavad. Seetõttu ei tule kumbki pilt portree mõttes kõne alla.

Kõigepealt – kuidas on võimalik, et ühest pärismaalasest on XIX sajandi algusaastatel tehtud rohkem portreepilte kui kohaliku kultuurielu põhiosa moodustavatest sakslastest? Kindlasti võib siin mingil määral olla tegemist valgustusajastule iseloomuliku huviga põliselanike saatuse vastu. Eestlasena oli Faehlmann kahtlemata suhteliselt haruldane nähtus kõrgharidusega eliidi hulgas. Samuti võis kaasa rääkida portreteeritava kunstihuvi ja ehk ka mõningane edevus.

Eluloos on märgitud Faehlmanni suurt huvi vehklemise ja raamatute, eriti luule vastu. Kuigi seda pole ­mainitud, võib arvata, et ülikooliaastatel käis ta ka Senffi joonistuskoolis, sest kaunid kunstid kuulusid kõrghariduse juurde. Joonistamisoskus oli peale õpetajakutse omandajate vajalik eriti just tulevastele arstidele ja loodusteadlastele. Seal võis Faehlmann tutvuda ka Senffi andekamate õpilastega. Joonistamise käigus võidi olla ka üksteisele modelliks. Nii võisid sündida Pezoldi ja Klünderi tehtud portreed üliõpilasest Faehlmannist.

Hiljem tehtud portreed on kindlasti seotud Friedrich Robert Faehlmanni kuulsuse ja üldtuntusega arstipraksises. Kunstnikud võisid kuuluda tema “kuulsa kõlaga nimega” patsientide hulka. Võisid aga olla ka sõbrad või head tuttavad Senffi sõpruskonnast. 

Tartu ülikooli joonistuskooli professori Senffi viimasel eluaastal joonistatud boheemliku põlevsilmse mehe portree on teistest veidi erinev ennekõike just võrratu hingestatuse tõttu. Võib-olla toob just see meisterlik pliiatsijoonistus kõige paremini välja Faehlmanni tegeliku olemuse?

Kummalisel kombel kipub hoopis seni ainutuntud ikooniline Hau tehtud portree üldisest kontekstist veidi erinema. Seda eriti nina nõgususe ja huulte kitsuse tõttu. Erinevust võib ehk seletada sellega, et Tallinnast tulnud Hau ei kuulunud Senffi “koolkonda”. Ka võis Faehlmanni kujutamine olla professoreid jäädvustama tulnud kunstnikule teisejärgulise tähtsusega ülesanne. Üle pooleteise sajandi pikkune harjumine selle ainsa portreega põhjustab meis aga võõristustunnet teiste võimalike suhtes.

Milline nägi siis välja meie eelärkamisaja rahvuslik suurmees?

Reastades Faehlmanni oletatavad ja dokumenteeritud portreed valmimisaastate järgi (Pezoldi 1832. a tehtud portree keerasin peegelpilti – see ei ole küll päris õige, sest nägu ei ole kunagi sümmeetriline, kuid võrdlemiseks võttena kasutatav), märkame, kuidas hoolimata ajavahest ja eri kunstnikest kerkivad esile sarnased näodetailid. Kõigil portreedel näeme kõrget laupa, tugevaid põsesarnu, väljendunud, aastatega teravnevaid nasolabiaalvolte (surnul on kõik kortsud silenenud), kaunikaarelisi kulme ja ühesugust peaaegu võrdkülgset laia kolmnurka ninajuure ja kulmukaarte vahel. Enamasti ka põskhabet ja erksat hingestatud pilku, mille võrdlemist segab veidi nende erinev suunatus vaatajale või mujale. Ka suu kuju on võrreldav (Klünderi ja Hau piltidel on suu kuju teiste omadest veidi erinev). Juuksed ja soeng on 1822. aastast 1833. aastani sarnased, 1837.–1838. valminud piltidel on aga tuberkuloos teinud oma töö – juustepiir on kaugele taganenud. ­Senffi aias on pealaele järelejäänud juuksed boheemlikult laubale sasitud, akadeemilisel Hau pildil aga taha-küljele kammitud. Surma hetkeks on juuksekasv osaliselt taastunud.

Kirjasõnas on küll küllaga kirjeldatud Faehlmanni üllaid ja tahtekindlaid isikuomadusi, aga ainukese tema välimuse kirjelduse on andnud ta sõber, arst ja aatekaaslane Georg Julius von Schultz (dr Bertram): “... keskmist kasvu, tõmmuvereline, peakujult eht soome tüüpi: tõmmu näovärv, väikesed kavala ilmega hall-pruunid elavad silmad neljakandilistes sügavates koobastes, pisut lohkus terav ninaselg, tugevad põsenukid ning suu ümber sageli tuksatamas kelmikas-irooniline naeratus...”.

Nagu näete, ei lange sõnaline ja pildiline kirjeldus sugugi päriselt kokku. Liiga sarnased ei ole ka võrreldud portreed. Ei saagi olla, sest autoriteks on eri kunstnikud oma tolleks ajaks saavutatud tasemega, pildid on eri aegadest, kus vahepeal on portreteeritavat muutnud kurnav töö ja ränk haigus. Aga eks või kaks fototki samast isikust olla oluliselt erinevad – sõltuvalt rakursist, portreteeritava meeleolust, seisundist, ülesvõtete ajavahest ja muust.

Iga kunstnik näeb ja peab oluliseks eri nüansse. Ka realismi võidukäigu ajal joonistatud või maalitud portree ei ole foto. Iga kunstniku näpuviga (mis võis autori rahulolematuse korral põhjustada näiteks pildi signeerimata jätmise) võimenduks fotomasinlikul uurimisel määramatult ning muudaks uuritavad taiesed võrreldamatuteks.

Lõpetuseks

Arvatavasti leidub erakogudes, arhiivides või muuseumides veel nii ­mõnigi Friedrich Robert Faehlmanni kujutav joonistus, graafiline leht või maal. On teada, et sellel kultuurihuvilisel arstil oli kodus rikkalik kunstikogu, mis pärast ta lese surma oksjonil maha müüdi või juba varem ära kingiti. Nende piltide hulgas olevat olnud ka mitu suurt perekonnaportreed! Litograafiatest (ka siin kirjeldatutest) on tavaliselt tehtud hulk tõmmiseid – osa neist on loodetavasti ka signeeritud ja selgitusega varustatud. 

Äkki ilmub kusagilt välja tuntud siluetilõikaja, Faehlmanni kolleegi, Tartu linna- ja politseiarsti Johann von ­Pancki täisprofiilsiluett Faehlmannist, millelt näeksime suurema täpsusega ka portreteeritava nina kuju? Pancki, kes on teinud siluettportreid Kreutzwaldi perekonnast ja paljudest tuntud tartlastest, esimesed tööd on teada 1850. aastast – Faehlmanni surma-aastast. Faehlmann oli Panckiga tööalaselt seotud, ajaloo keskarhiivis leidub Faehlmanni ja Pancki sellekohane kirjavahetus. 

Päevavalgele võib tulla veel kuulsa arsti nii mõnegi kunstnikust patsiendi senitundmatu taies.

Nii et – arhiivid ja muuseumid võivad olla täis üllatavaid ootamatusi, nagu ütles teenekas kultuuriuurija Aleksander Tassa. Häid otsimis- ja leidmisrõõme!