Hehee, ei taha kahjuks jah. Oleme seda juba kolm korda muutnud, aga parem jätan sellesse puutuva oma teada.

Kuidas tundub, kas asjaolu, et tuur algab nii, et publik pole plaati veel kuulnudki, on pigem hea või mitte?

Oleme ka enne käinud tuuril nii, et plaat ilmus alles pärast kontserte. See oli päris huvitav, sest inimesed kuulsid laule esimest korda ja tagasiside oli mõistagi erinev.

Aga ma usun, et meil endal saab Tallinnas igal juhul lahe olema. Uue plaadi tuur on alati väljakutse ja sel korral on meil kaasas uusi muusikuid, näiteks uus klahvpillimängija ja osa tüdrukuid, kes ka plaadil lauavad. Põnev igal juhul.

No mulle tundub, et see on igal juhul lahe, kas või selle pärast, et te ise pole veel asjast tüdinenud (Del Naja on ühes varasemas intervjuus öelnud, et kui omaen­da laule liiga palju ja ­liiga ­tihti mängida, läheb kogu asi üle auto­piloodile ja muutub igavaks - autor).

Täpselt. Ja kuulda seda materjali laivis saab igal juhul põnev olema. Olen päris palju vaeva näinud ka kontserdi visuaalidega. Püüame kogu šõu vältel anda oma ideid edasi ka muul moel kui muusikaga.

Peale muusika oledki tuntud ka oma grafitite, maalide jms poolest. Muusikat kuuleme nädala pärast, aga ülejäänut?

Olen oma ideid realiseerinud nii maalide kujul, mis siin Inglismaal paaris galeriis ka üleval on, kui ka mainitud visuaalidena. Ehk saab kontserdi ajalgi päris hea ülevaate sellest, millega viimasel ajal tegelenud olen.

Räägiks nüüd veidike "Meltdownist". Olete tänavuse ürituse kuraatorid. Teada on, kes seal esinevad, aga kas on ehk mõni muusik, DJ, kunstnik, keda oleksite tahtnud "Meltdownil" näha, aga kes ühel või teisel põhjusel festivalist siiski osa võtta ei saa.

Jah, päris mitmed. Näiteks tahaksime, et Public Image Ltd taasühineks. Seda ei juhtu muidugi kunagi, aga me vähemalt proovisime. Olime huvitatud ka ühest noorte hip-hop-pundist, kes ei saanud tulla. James Holdenit oleks samuti "Meltdownil" näha tahtnud, ta on suurepärane DJ.

Eks seal ikka paar asja oli, aga tegelikult on kokkuvõttes kõik väga hästi sujumas. Ah, ja tüübid TV On the Radiost olid ka väga oodatud, aga kahjuks nad ei mahuta seda oma graafikusse.

On sul ehk mõni lemmikkuraator varasematelt "Meltdownidelt"?

Hmm, näiteks David Bowie kindlasti, ja ehk ka vanameister John Peel, kelle šõud ma lapsena pühapäevaõhtuti jälgisin ja kes kindlasti mõjutas mu plaadipoes tehtud valikuid. Barry Adamson on meid samuti kõvasti mõjutanud, panime tallegi ette, et ta võiks "Meltdownil" midagi teha, kuid see jäi ära.

Oled tuntud oma sõjavastase tegevuse ja heategevusprojektide poolest, kust see kõik alguse sai? Või oled saadud n-ö mõjuvõimu või võimu headel eesmärkidel ära kasutamist alati loomulikuks pidanud?

Jah, ma kujutan ette, et kui sattuda olukorda, kus sul tõepoolest tekib mingi mõjujõud, siis on tõesti iseenesestmõistetav seda ära kasutada. Meie jaoks on see alati ka hästi loomulikult välja kukkunud. Päris alguses tegime koostööd Greenpeace'iga ja sealt edasi Oxfam, Punane Rist ja mitmed teised.

Minu arust on täiesti absurdne, et olukorras, kus sul on võimalus reisida, külastada eri paiku ja tutvuda eri inimestega, jääb kõik nähtu sinust kaugele ega mõjuta sind.

On sul ka halbu kogemusi selles vallas? Et miski, mis pidi toimima n-ö hea eesmärgi nimel, läks hoopis teises suunas.

Ei, midagi sellist küll mitte. Suurim probleem ses osas on hoopis inimeste eelarvamused.

Näiteks hetkel töötame organisatsiooniga, kes tegeleb inimõigustega, muuhulgas ka Guantanamos vangis peetavatega. See on võrdlemisi keeruline teema, arvestades, et tegu on ikkagi reaalselt ohtlike terroristidega. Ent meie lähtume siiski demokraatlikest inimõigustest, mille järgi ei ole õiguspärane viia inimesi karistamise eesmärgil kohtadesse, kus ei kehti muidu läänemaailmas kehtima pidanud reeglid. Seega oleme saanud ka vägagi negatiivset tagasisidet.

Oled varem rääkinud, et võiksid hulluks minna, kui peaksid lõputult kuulama halba muusikat. Pidasid sa silmas ehk mõnd konkreetset laulu, albumit, muusikut?

Hahaa. Hmm, ma arvan, et ei tooks siia mingeid nimesid sisse, sest usun, et kui tahta midagi vältida, siis on see ju täiesti võimalik, kas vähem telekat vaadates või vältides kommertsraadiojaamu.

Küll aga pean võrdlemisi ebameeldivaks ja isegi perversseks uusi ameerika nn punk- või metal-bände nende jubedate klišeede tõttu. Mõiste punk-rock on täiesti devalveerunud. Ja sellest on kahju, sest inimesed kuulavad neid ja mõtlevad, et see siis ongi punk. Olen koos pungiga üles kasvanud, mistõttu on mul sellest kõigest eriti kahju.

Ja Guantanamo vange ju piinati ka, sundides neid kuulama väga valju ja nende jaoks kindlasti ebameeldivat muusikat.

Kusjuures, muusikast võib üldse väga lihtsalt ära tüdineda. On olnud perioode, kus oleme väga intensiivselt proove teinud, ja lõpuks on küll selline tunne olnud, et vihkan omaenda laule, eriti veel neid, millest juba enne ehk tüdinud olin, hahahaa.

Räägiks nüüd tasuta muusikast. Olite omal ajal pioneerid, levitades albumi "Mezzanine" laule oma mp3 kujul kodulehel. Möödunud aastal tekitas rohkelt kõmu Radioheadi albumi "In Rainbows" peaaegu tasuta veebist allalaadimine. Mida sa kõigest sellest arvad?

See on kummaline jah, ei kujuta ettegi, mis edaspidi toimuma hakkab.

Praegu on nii läinud, et plaadifirmadest on saanud suured monstrumid, kelle tegevust ja motiive enam keegi ei mõista. Ja lisaks on tänu tehnoloogiale muusika ka kättesaadavamaks muutunud. Mina isiklikult nii ostan kui tõmban netist muusikat.

Aga kui olla väiksem bänd või alles alustav muusik, on oht, et tekib punkt, kus ollakse sunnitud tegema muud tööd, selle asemel, et luua muusikat.

Tean Bristolistki mitmeid võrratuid muusikuid, kes peavad lihtsalt ellujäämiseks juhutöid tegema. Võibki tekkida olukord, et tulevikus jääb suuri ja häid muusikuid seetõttu vähemaks.

Samas osa minust tunneb, et see on asja vältimatu areng.

Aga kui sa ise peaksid oma muusikuteed alustama praegu, kuidas tundub, kas oleks kergem või raskem?

Ma arvan, et praegu oleks kindlasti raskem. Ausalt öeldes, see, kuidas me alustasime, korraldades ise üritusi, pannes üles helisüsteemi, printides ja levitades flaiereid, hankides alkoholi ja müües ise uksel pileteid, oli ka keeruline. Meist sai justkui korraldajafirma.

Samas oli kogu see underground-värk tõsiselt lõbus. Nii alustasime meie, ent raha, mida selle e est saime, oli minimaalne ning pärast iga pidu loeti sularaha kokku ja jagati ära.

Ma olin veel ka töötu, kelle ainus stabiilne sissetulekuallikas oli töötuabiraha. Kui plaadifirmat taha poleks tulnud, oleksimegi jäänud pidude korraldajateks, võib-olla oleksime selles vallas arenenud ja edu saavutanud ja samas olnud sunnitud muusika tegemise lõpetama.

Oma uuel plaadil olete jälle teinud koostööd mitmete eri solistidega. On sul nende hulgas mõni lemmik?

Meie juurest on jah läbi käinud terve hunnik lauljaid, aga meie põhimõte ongi alati olnud panna kokku albumeid, millel olevatel lauludel on väga erinevad solistid.

Võib-olla on põhjuseks see, et meid endid on mõjutanud väga paljud, väga erinevad artistid The Beatlesist The ­Clashi ja reggae-artistideni, mistõttu oleme alati olnud see bänd, kes erinevaid vokaale oma albumitel kokku segab. Ja me isegi ei kujuta ette, et võiksime mõne albumi mingil teisel moel teha.

On sadu artiste, kellega oleme tahtnud koostööd teha, paljudega on see õnnestunud ja paljudega on see peaaegu õnnestunud. 1997. aastal jäi näiteks lõpetamata pala Thom Yorkega.

Ehk tekib tulevikus uus võimalus.

Jah, see oleks tõesti võrratu. Aga meil on ka sellel albumil terve rida suurepäraseid soliste. Minu arvates on see kõik kokkupanduna väga hästi välja tulnud.

Nii et teie lugude kaverdamine teeb sulle pigem head meelt kui tuska? Vähemalt põhimõtteliselt.

Ja-jaa, see on täiega cool. Põhimõtteliselt kindlasti. Oleme pidevalt ju ka ise kasutanud teiste muusikute loomingut ja seda vastavalt oma äranägemisele muutnud, nii et other people ­fucking with our music is only fair (see, et teisedki meie muusikaga jamavad, on igati õiglane).

Kilpkonna rütmis muusika


Muusikaloos üks harjumuspäraseid reegleid on, et muusikud ei armasta lahterdamist, žanrinimetusi ja stiilimääratlusi nende loodud muusikale. Mõistagi, kes see sooviks kitsaid raame. Pisut vähem tähelepanu on osutatud reeglipärasusele, et mõne žanri eeskujulik esindaja, lipulaev, parima näite kehastus või isegi pioneer, et sedalaadi tegelased lausa vihkavad endi õlule sätitud stiilinime. Nii on seis ka trip-hop-muusika pioneeriga – Bristoli linna kollektiiviga Massive Attack. Trip-hop muusika tipphooajal 90ndate alguses jooksis läbi, et bänd lausa vihkab silti “trip-hop” ja peamiselt seepärast, et liitosa “trip” viitab narkouimas olekule.


Uimas on – kasvõi roiutavalt raske punase veini – ­Massive Attacki muusika saatel mõnus ja sobilik olla, sest nende muusika on uimane. Pikaldane ja aeglase rütmiga, millele vastab looduses vaid täis kõhuga kilpkonna loid samm. Meditatiivse rütmi ümber on Massive Attack toonud viiteid, vihjeid ja elemente dubist, jazzist, soulist, hip-hopist, ka rock-ja indiekitarridest ning segasevõitu elektroonikast.


Täna on Massive Attackis liikmeid kaks – Robert “3D” Del Naja ja Grant “Daddy G” Marshall.


Bristoli linna lipuga kollektiivi, mis sai alguse plaatide mängmise, pidude korraldamise ja seinte sodimisega tegelenud sõpruskonnast Wild Bunch, täieõiguslikeks liikmeteks on olnud ka Andrew “Mushroom” Vowles ja – veel üks trip-hopi suurkuju – Tricky.


Heliplaatide peal on Massive Attacki liikmeid ehk külalis­lauljad hulganisti olnud. Näiteks soulihääl Shara Nelson, kes oli prominentsel kohal debüütalbumil “Blue Lines” (´91), mida hinnatakse tänini kui kõigi aegade parimat tantsumuusika plaati, ja sama albumi hittsinglil “Unfinished Symphaty”, millest imho see bänd eales paremat pole teinud. Veel on trupis sedasi kaasa löönud reggaelaulja Horace Andy, Tracey Thorn, Elizabeth Fraser ning bändi tänavu ilmuval viiendal kauamängival saavad usutavasti suu valgeks Damon Albarn, Tom Waits, Hope Sandoval, Mos Def, Dot Allison, Tunde Adebimpe, Mike Patton, aga kõik selle uue albumiga on veel lahtine. Sest bändil on palju tegemist. Lisaks Tallinna kontserdile, mis avab nende Euroopa turnee, on neil kohe sellele otsa korraldada ja ülevaadata intelligendifestival Meltdown Londonis.


Tallinnasse saabub bänd juba reedel 6. juunil. Treenivad esinemist koos kaasa võetud kaheksaliikmelise bändiga – nende hulgas laulja Horace Andy, kaks üllatus-vokalisti ja kaks trummarit. Samuti seatakse üles visuaal- ja valguspark, mille sarnast ei ole bändi tuur-mänedžeri David Lawrence’i sõnul varem nähtud ega ka tehtud.


Siim Nestor