Millalgi talvel kuulasin selle plaadi ei tea mitmendat korda läbi. Ei, mitte selle plaadi siin, mitte Kendrick Lamari uue. Hoopis Miles Davise „Kind Of Blue“. Aga las ma räägin. See oli plaadi kolmas lugu, modaalse mikroskoobi alla uurimiseks laotatud ballaad „Blue In Green“, mis tõi lõplikult kohale, kuivõrd lõksus kõik selle plaadi aegu ennast õieti tundma pidid – kuulajad, kriitikud, teised muusikud, Miles ise. See ei olnud hetk, mille puhul keegi saanuks öelda, et ahhaa, ma tean, mis see on, ma oskan seda lugu edasi rääkida. Ma pigem kujutasin ette, et kõik istusid, käed jõuetult rippu, siis tegid näo, et midagi ei juhtunud ja proovisid kusagilt mujalt uuesti alustada.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel