"Teadust tuleks kajastada spordiajakirjanduse võtetega!"
Tiiu Sild

Lauristin: Me võime igal õhtul vaadata, kuidas televiisoris räägitakse sportlastega. Kuidas ta tõesti tahtis saada seitsmendat kohta, aga jäi seitsmeteistkümnendaks. Kuidas ta pingutas ja treenis, mismoodi ta ennast tunneb. Teaduses tehakse samamoodi Eesti jaoks olulisi asju - aga arutagem siis ka seda samasuguse kirglikkusega! Et miks meie teadlased ei ole sel ja teisel alal tugevad või ülikool maailma 500 esimese hulgas.
Metspalu: Nojah, sporti osatakse kommunikeerida nii, et ta puudutab inimesi. Sportlased on pööratud rahva poole - aga teadlasi nähakse meil lihtsalt mingite igavate ja marginaalsete veninud kampsunites tüüpidena.
(Professor läheb hoogu.) Teadus jääb Eestis inimesele kaugeks. Ta võtab pastaka kätte ja mõtleb, et see on nagu jumalast antud! Ta ei saa aru, et siin on mitu meest doktoritöö kaitsnud - et kuidas näiteks seda plastikut teha või...
Sild: Tõesti, spordil on oma eellugu, kulminatsioon ja järellugu. Teaduses toimub selline vaikne kulgemine, mida tavainimeseni tuua ongi neetult raske. Tuleb üllatada. Näiteks CERNi noored teadlased tegid elektronkiirendi tööpõhimõtte tutvustamiseks sisult täiesti korrektse räpi! Et mis mehhanismid ja osad seal kõik on ja...

"Meil pole tõlget. Pole liidest teadlaste ja ühiskonna vahel."
Marju Lauristin

Lauristin: Nojah, see ongi tüüpiline tõlkimine! Me paneme teaduse atraktiivsesse keelde, mis kutsub esile emotsionaalset kaasaelamist.
Võtame uuesti spordi. Sport on väga hästi jälgitav, pigistatud ühte momenti. Samas võib ka teaduses avastus toimuda kolme sekundiga - aga selle juurde me ju kaameraid ei lase!
Metspalu: No just! Viisteist aastat tagasi tõime Tartu laboritesse telemehed kohale - et räägime nüüd rahvale geenitehnoloogiast. Aga mida ütlesid meie teadlased? Mina ei taha, mul pole aega, ma kommunikeerun selle kaudu, et ma publitseerin...
Areen: Miks? Mida nad kartsid?
Metspalu: Oma renomee pärast! Teadlane pelgab, et võib-olla läheb rahvale esinedes jutt liiga ebateaduslikuks ja kolleegid ei võta teda pärast enam tõsiselt.
Teadlased on ju aastasadu suhelnud auditooriumiga peamiselt publikatsioonide kaudu. Nad on ette valmistatud teadlasteks, mitte teaduse kommunikeerimiseks.
Lauristin: Aga me ei saagi neilt seda oodata. Samamoodi nagu tipphelilooja või kirjanik ei pea ühtlasi olema hea kriitik. Ühiskond professionaliseerub ja ka teaduse kommunikeerimine...
Metspalu: ...nõuab teadlaselt praegu täiesti uut moodi võimeid! Igasugused avastused jõuavad inimeste igapäevaellu palju kiiremini kui vanasti, nii et teadlastel tuleb aru saada, et avalikkusega suhtlemine on eelkõige nende endi huvides.
Lauristin: ...Ka teaduse kommunikeerimine on tänapäeval professionaal­ne tegevus. Selleks on vaja spetsiifilise ettevalmistusega vahendajaid.
Areen: Keda? Sotsiaalteadlasi?
Lauristin: Jah, siit me jõuamegi selleni, et ilma sotsiaalteadlaste abita on reaalteadlased nüüdsel ajal abitud ja nõutud! (Lauristin naerab tükk aega võidukalt.)
Metspalu: Vaatame, mis toimub Ameerikas. 80ndatel olin seal stažeerimas. Ükskord sõitsin õhtul bussiga koju ja kuulasin - bussijuht arutas ühe esiistme-prouaga gene splicing'ut! Aga see oli tol ajal äsja avastatud! Sellest kirjutas alles ajakiri Nature!
Ma siis istusin ja mõtlesin, et püha taevas, millal Eestis jõutakse nii kaugele, et bussijuhid teavad mõistet "geenide splaissimine". (Lõbus elevus; üldine helinivoo tõuseb.)
Lauristin: Jah, Ameerikas on see kultuur teistsugune - paljud teadust edasi viinud raamatud on ka poodide müügitabelite tipus ja...
Metspalu: ...Ja näiteks New York ­Timesis ilmub iga nädal teaduskülg, mida ka teadlasel pole häbi lugeda.
Lauristin: International Herald Tribune'is samamoodi! Ameerika ühiskonnas on teaduse tunnetuslik võlu palju paremini mõistetud ja laiemalt väärtustatud. Meil on teadus vasteks igavusele - aga jänkidel on see sünonüümiks põnevusele!
Sild: Just. Eestis on küll tippspordile lisaks ka tervisesport. Aga kuhu jääb tippteaduse kõrvalt terviseteadus?
Lauristin: Mida me praegu näeme? Tohutult palju kirjastatakse igasuguseid popteaduslikke hästi lihtsaks ja värviliseks tehtud tõlkeraamatuid. Need on vormilt justkui meelepärased, aga jäävad natuke reklaamilikuks. Ei anna edasi teadust kui tunnetusprotsessi, vaid üksikfakte. Minu kooliajal oli populaar­teaduslikel raamatutel kehv paber, ei mingeid värvilisi pilte - aga nad olid haaravalt kirja pandud ja sisult väga põnevad!
Sild: Ja samamoodi ka ilukirjandus. Tolstoi "Aeliita" ja "Insener Garini hüperboloid", Strugatskite lood... Neid võis mitu korda vaimustusega lugeda!
Areen: Aga mis siis vahepeal juhtus? Või pigem, mis meie ühiskonnas praegu puudu on?
Lauristin: Nii vene kui ka ameerika teaduse juured on ju 19. sajandis. Tol ajal oli teadlane ikkagi ühiskonna vaimse püramiidi tipp.
Metspalu: Tõesti, Nõukogude ajaga võrreldes on teadlase kui elukutse prestiiž praegu oluliselt langenud. Seitsmekümnendatel sai juba dotsent 220 rubla palka - selle eest ehitati maju... (Üldine elevus ja naer; Lauristin korrigeerib, et dotsendile maksti koguni 280 rubla.)

"Eelkõige on vaja ideed, mille järgi joonduda. Et oleks nagu raud magneti all!"
Andres Metspalu

Lauristin: ...Mina arvan, et küsimus ei ole niivõrd rahas. Eelkõige puudub meie ühiskonnas arusaam, et teadus on üks osa kultuurist, mitte ärist. Ja teadlaste kapseldumine oma raamaturiiulite vahele on mõnes mõttes vastus sellele ühiskondlikule hoiakule - teadlased lihtsalt ei mõista, mida neilt oodatakse. Ja nii käibki meil ühiskonna ja teadlaste vahel justkui kurtide dialoog.
Sild: Näib, et meil puudub teadlase kuvandis selline nüanss nagu loomin­gu­lisus. Teadlane on justkui tootetööline või teenindaja - see, et ta ka loob ja sünteesib uusi asju, jääb enamasti varju.
Lauristin: Jah, ja kust see loomingulisus algab? Eelkõige sellest, et näiteks koolis ei seostataks enam füüsikat või matemaatikat igavusega! Aga mulle tundub, et õpetamine meie koolides pole laste teadusliku tunnetuse rajale tõmbamiseks praegu piisavalt läbi mõeldud.
Sild: Samas, mitteformaalne õpikesk­kond on Eestis üsna kenasti minemas, näiteks...
Lauristin: ...nojah, et peletame inimesed koolis teaduse juurest eemale ja siis hakkame kuskil mujal seda tasa tegema?! (Professor naerab ja laiutab käsi.)

"Kui teadlasel oleks võimalik leida väike karvane laps, siis vot selline uudis müüks."
Tiiu Sild

Lauristin: Teisest küljest, me võime siin rääkida, kuidas teadus algab kul­tuurist - aga samal ajal pole eesti­keelsel teadusartiklil mitte mingisugust kaalu.
Eesti keeles publitseerimine on teadlase jaoks tehtud nii-öelda seitsmeteistkümnenda järgu tegevuseks! Meie teadus liigub ingliskeelsesse väga kitsasse ja professionaalsesse kommunikatsioonisfääri. Ta ei ole emakeelses kultuurisfääris enam nähtav.
Areen: Siiski, vähemalt lihtsale inimesele pakuvad ajakirjandus ja internetiportaalid kõikvõimalikus toonis teadusinfot...
Sild: ...mulle meenub üks teaduskommunikatsiooni kursus Edinburghis, kus paluti eelinfo põhjal homse lehe tarvis uudiseid valida. Ja me saime ikka korraliku laksu: neid teemasid, mis meile huvitavad tundusid - Alzheimeri tõve seotus teatud geenidega, üks üsna vapustav avastus neuroloogiast - ei kajastanud Šoti lehed järgmisel päeval üldse. Selle asemel kirjutati hoopis, kuidas Egiptuse püramiidi salakambrist leiti kassi muumia!
Metspalu: Nojah, ajakirjandus ütleb, et tõsisem teema pole huvitav. Aga minu meelest sellega lehetegijad alahindavad rahvast ja...
Lauristin: ...kuulge, nüüd me räägime juba teisest asjast. See on uudise, mitte teaduse kommunikatsioon. Raha tootmine info abil, mitte kultuuriline tegevus.
Ajalehti Eestis teaduse kommunikeerimisel ikkagi arvesse võtta ei saa. Samas, miks meil ei ole teadusajakirjad nii hästi arenenud nagu näiteks autoajakirjad?
Areen: Tõepoolest, miks ei ole?
Lauristin: Autoajakirjade eest hoolitsevad ju automüüjad! Nii et siin võiks näiteks meie teadusfondid analoogselt anda mingeid summasid populaarteadusliku ajakirja ja raamatu jaoks, kuigi...
Metspalu: ...teine asi on televisioon. Näiteks Lätis ei ole järjepidev teadusprogramm minu teada kõigile raskustele vaatamata televisioonist kadunud!
Sild: Nojah, näiteks raadios saaks ERR pikema teadussaate praegu panna äärmisel juhul "Keskööprogrammi" - aga kes seda sealt nii hilja kuulab?
Metspalu: Nii et ühelt poolt Eestis puudub see tarkus, kuidas teadust rahvani viia. Aga teisalt, tõesti, pole selleks ka korralikku kanalit.
Lauristin: Jah. Turg ei taha eestikeelset teadusinformatsiooni. Ja see on üsna kurb.

"Aga kus tavaline inimene teadlasi näha saaks? On meil selline koht?"
Marju Lauristin

Metspalu: Augusti lõpul käis siin Tartus üks võttegrupp ja palus inimestel nimetada Eesti teadlasi. Ja kujutage ette - üks kõige sagedasemaid vastuseid oli "Gustav Naan"!
Lauristin: ...Sest temast oli teatritükk! Väga lihtne. Aga üldiselt, kuidas me teadlasi tundma õpime? Ilmselt peab keegi meile näitama ja rääkima - mingis selleks mõeldud kohas. Loodetavasti seesama AHHAA keskus Tartus kujuneb üheks selliseks. Vat sinna me siis tulevikus paneme Andres Metspalu vahakuju! (Lauristin naerab jälle)
Areen: Siiski, näiteks poliitikas silma paistnud teadlase tunneb lihtne inimene tänaval ära küll.
Lauristin: See on jälle hoopis teine teema. Neid ei tunta teadlastena! Võtame näiteks... Mida see Kanter ülikoolis õppis? Vist ärijuhtimist?
Areen: Jah, koguni magistrantuuris.
Lauristin: No näete - aga keegi ei hakka ju ütlema, et "vaadake, seal läheb meie tuntuim ärijuht Gerd Kanter!".

 

Viis küsimust:

Miks jäävad populaarteaduslikud saated teles pisteliseks?
Populaarteadus - eriti televisioonis - pole odav lõbu, mistõttu läbi hooaja kestvale teadussaatele Eestis niisama lihtsalt rahasid taha ei saa.
OÜ Haridusmeediaga mitmeid teadussaateid tootnud Tiina Kangro: "Huvilisi muidugi leidub, aga kellel neist oleks miljonid tagataskus? Rahvusringhäälingu rahakott on ka paratamatult ühesuguse paksusega, samamoodi pole ülikoolide esmane ülesanne televisiooni suurte summade paigutamine..."

Miks ei mahu teadussaated parimale eetriajale?
Inimestel puudub kogemus ja harjumus teadust vaadata. ERR teadussaadete toimetaja Piret ­Suurväli: "Tõesti, meil pole nii suurt huvi, et teaduse nimel loobutaks "Reporteri" vaatamisest. See on ikkagi nišiteema."
Siiski, Eesti Teadusajakirjanike Seltsi esimees Priit Ennet räägib küsitlusest, mille järgi peab viiendik meie elanikest teadust väga huvitavaks, ja arvab, et potentsiaali justkui oleks.

Kuidas tegijatega lood on?
Teadusajakirjandust - ei raadios, teles ega paberil - ei saa teha nii, et kutsud koridorist esimese ettejuhtuva inimese ja annad talle teema kätte. Tarvis on mingisugustki loodusteaduslikku põhja.
Loodusajakirjade väljaandja Indrek Rohtmets: "Läbi ja lõhki teadusajakirjanikke on meil tõesti väga vähe. Aga kui vajadusi ja võimalusi realistlikult hinnata, siis nende arv palju suurem olla ei saakski."

Kuhu jäävad korralikud populaarteaduslikud raamatud?
Tõepoolest, turg sisukat populaarteadust ei salli. Rohtmets: "Praegu tõlgitakse turuprognoosidele tuginedes. Kirjastajate kogemus näitab, et kui nimetada mõnus pildiraamat teaberohkeks entsüklopeediliseks teoseks, siis leidub ka hulk ostjaid - selle tulemuseks ongi pinnapealsete raamatute suur ülekaal. Parem üks pilt kui tuhat sõna."
Samas rõhutab Rohtmets, et halamiseks pole põhjust, kuna klantsitud tõlkepildiraamatute kõrval ilmub siiski ka korralikke sarju nagu Roheline Raamat ja Avatud Eesti Raamat.

Kui lootusetu on olukord tegelikult?
Mitte täiesti. Teaduskirjandust ilmub; teadusinfo liigub nii teles kui ka raadios ja näiteks Horisondi tiraaž on potentsiaalset lugejaskonda arvestades peaaegu kümme korda suurem kui kuulsal ingliskeelsel New Scientistil.
Rohtmets: "Ma arvan, et oleme oma populaarteadusega sellisel positsioonil, nagu meie rahvaarv ja tegijate tarkus võimaldab. Ja võrdlus "arenenud maailmaga" ei tohiks meid päris rivi lõppu küll paigutada."