Sotsiaalne, mitte poliitiline teater

Kas Esto-TV teeb sotsiaalseid filme? Ei. Me teeme poliitilisi filme. Ilmselt ongi termin "sotsiaalne teater" ellu kutsutud hirmust sõna "poliitiline" ees. Ei tasu hammustada kätt, mis sind toidab, eks ole.

Sotsiaalse teatri all mõistetakse mujal maailmas üldjuhul teatrit, mis tegeleb mingisuguse sotsiaalse programmi või rehabilitatsiooniga – kaasab vaimupuudega inimesi, kogub annetusi või annab lihtsalt tasuta etendusi, näiteks lastekodudes. Võib-olla on Karusoo teater mingis mõttes sotsiaalne, aga kindlasti on see ka tugevalt poliitiline. Teeksingi siinkohal ettepaneku rääkida selles kontekstis edaspidi poliitilisest, mitte sotsiaalsest teatrist, ja sotsiaalsest teatrist juhul, kui see tegeleb eespool toodud asjadega.

Anarchy in EW

Mida siis igatseb teatriteoreetik, kui ta väidab Eesti teatri olevat vähepoliitilise. Õigupoolest räägime me siinkohal ju Eesti teatritegijatest – lavastajatest, näitlejatest ja dramaturgidest – ja sellega, et see kaader on poliitiliselt harukordselt impotentne, tuleb paratamatult nõustuda. Kuidas siis panna see seltskond tegema poliitilist teatrit? Mõistlik oleks teatrirahvalt kõigepealt küsida, et kas nad tahavad teha poliitilist teatrit. Pakun, et vastus on enamjaolt eitav, sest selleks ju teatrisse tööle on tuldudki, et ei peaks selle jamaga tegelema. Ja kui ka tahaks, siis millist? Üks näitleja hääletas reformi ja teine sotse, remondiraha lubas anda Rahvaliit ja lõppude lõpuks on ju kauaoodatud vabadus käes ja majanduskasv kümme prossa, milleks vinguda.

Ilmselt loodetakse "sotsiaalse teatri" ootuses siiski sellele, et tuleb noor ja vihane dramaturg ning kirjutab poliitilise satiiri, mis lõikab habemenoana elu kitsaskohtadesse. Siis kantakse see parimate lavajõudude poolt ette, kultuuriminister istub esikal ja naerab endale pissi püksi. Pärast esikapidu on tikuvõileivad ja õlalepatsutused stiilis "aga panite, mehed" ja siis džiibiga koju. Kotib see kedagi? Sekkub selline turvaline "etendamine" reaalselt mingilgi moel poliitilisse võitlusse? Ei usu, aga kardan, et "sotsiaalse teatri" ihalejad oleksid rahul.

Mind vaevab küsimus: kui näiteks medõed alustavad ebainimlike töötingimuste tõttu streiki, siis mida peaks tegema Eesti riigiteater – kas valmistama ette näitemängu meditsiiniõdede raskest elust (sekka inimsuhteid ja õnnelik lõpp), või peaks tegelikult kuulutama välja toetusstreigi, etendused ära jätma ja oma solidaarsust näitama. Kujutage ette Nüganeni, Üksküla ja Jalakat Toompeal koos meditsiiniõdedega piketeerimas... Arvan, et mõju oleks suur.

Loomulikult kerkib kohe küsimus, et oleks see üldse teatri ülesanne. Enne, kui sellele vastame, peame tõdema, et siiani pole tehtud ei ühte ega teist ning ilmselt on selline mõtegi Eesti teatraalile võõrastav. Poliitilise teatri kogemus on meil lähiminevikust ometigi olemas. Võtkem või Kruusvalli "Pilvede värvid", mis esietendus Draamateatris 1983. aastal. Juba mitukümmend meetrit enne välisust passisid inimesed pileteid. Repliike kuulati hinge kinni pidades, ridadevahed olid alltekstist punnis. Ita Ever kloppis sinimustvalget vaipa ja kagebiidid olid halvad. Selle tüki puhul oli nii teatrikülastajate kui kriitikute arvamus ühene: tegemist oli poliitiliselt olulise sündmusega. Tegelikult oli suur osa nõukaaegsest teatrist poliitiline, isegi juhul, kui tegijad seda otseselt nii ei mõelnudki (näiteks kuulus Suitsu õhtu). Oleks meil täna midagi sarnast välja pakkuda? Muidugi mitte, ja kuni järgmise okupatsioonini meil vaevalt et sellist suurt ühist narratiivi tekibki.

Millega siis käesoleval teatriaastal rinda pista? Ei ole näha, et meie valdavalt parempoolsele intelligentsile pakuks huvi tänase Euroopa poliitilise teatri põhiteemade – homofoobia, rassiviha ja sotsiaalse ebavõrdsuse kriitiline analüüs teatrilaval.

Oraalne ja anaalne vau-impulss

Viktor Pelevini romaanis "Generatsioon P" ilmutab peategelasele ennast Che Guevara vaim, kes kirjeldab tänase maailma toimimist muuhulgas nii: Oraalne vau-impulss sunnib rakku neelama raha, mida põhjustab enesekuvandi ja reklaami loodud "ülimina" konflikt. --- Anaalne vau-impulss sunnib rakku raha eritama, et kogeda naudingut kahe ülalnimetatud kuvandi kattumisest. Kuna kaks kirjeldatud tegevust – raha neelamine ja eritamine – on teineteisega vastuolus, toimib anaalne vau-impulss varjatult ja inimene usub tõsimeeli, et nauding ei ole seotud mitte raha kulutamise fakti, vaid ühe või teise eseme omamisega.

Cheguevaralikult jätkates julgeksin omalt poolt lisada, et käimas on infosõda ja selle infosõja lahinguväli on meie peades. Meedia, televisioon ja reklaamitööstus on ühendanud käed, et panna kogu inimkond toimima vau-impulsside ajel. Nad on peaaegu võitnud. Kõigile keskklassi pürgijatele, kelle hulka kuuluvad ka kultuuritöötajad, sealhulgas teatritegijad, on suudetud pähe istutada kuvand sellest, et elementaarseks äraelamiseks tuleb võtta pangalaenu, liisida korralik auto ja kinkida naisele jõuludeks mahlamasin. Tõeline avangardist on end aga alati keskklassile vastandanud ja selle hüvedest vabatahtlikult loobunud.

Kas Eesti teatraal on valmis loobuma mingite poliitiliste eesmärkide nimel osakesestki heaolust ja rahvahulkade armastusest? Julgen arvata, et seda pole meilt, teatritegijatelt, keegi kunagi palunudki, sest mis puudutab turumajandusliku Eesti ülesehitamist, istume me koos oma publiku (valijate) ja rahastajaga (riigiga) ühes paadis ja ootame eelarvekasvu. Tõeliselt ohtliku poliitilise teatri tegevusväli liiguks aga jõuliselt suunas, kus teda ootavad ees mitte aasta teatripreemiad vaid Kapo ja ühiskondlik hukkamõist – rahakraanide kinnikeeramisest rääkimata. Kellele seda vaja on?

Aktsioon

Tuntud soome kunstnik Teemu Mäki tappis ühe videoteose tarbeks kirvega kassi ja masturbeeris korjuse peale. Oma teoga esitas ta ühiskonnale muuhulgas järgmise küsimuse: kuidas erineb minu tapmise ja naudingu vaheline seos inimese omast, kes tellib seaprae ploomikastmes või tangib Iraagis villitud naftat?

Vastuseks sai ta Soome vihatuima kunstniku tiitli ja reaalsete tapmisähvarduste tõttu politseivalve oma väitekirja kaitsmisele. See on kõige valusam küsimus, mis võimalik heaoluühiskonna liikme ette asetada. Mille poolest on meie igapäevane, kokkuleppeliselt heakskiidetud kaudne vägivald nõrgemate suhtes aktsepteeritavam kui selline mõttetu julmus? Kas me tahame selliseid küsimusi kuulda ja kas me oleme valmis nendele vastama? Kahtlen.

Teatri jõud

Teatri jõud on täna, kus meie tähelepanu nimel võitlevad kõik meediad ja suur osa kultuuritööstusest, minu arvates selles, et igal õhtul kell seitse õnnestub meil mingi nipiga sadu inimesi teleka eest eemale kiskuda ja nad teatritoolidesse suruda. Meil on õigus paluda mobiilide väljalülitamist ja vaikust ja nõuda tähelepanu. See on võib-olla ainus hetk, kus meid kuulatakse, ja kui me teeme oma tööd hästi, kuulatakse üsna tähelepanelikult. Tribüün on valmis, nüüd on meil võimalus lõpuks midagi öelda, midagi, mida nad telekast ja kokakoolaplaasast ei näe ega kuule.

Teeme me seda? Kas teater on võimeline võistlema storytelling’us kinokunstiga ja tõhususes televisiooniga? Ei ole. Kas keegi teatritegijatest anno 2005 vireleb eksistentsi ohustavas vaesuses, mis sunnib minema kompromissidele ja pakkuma massimeelelahutust? Ei usu. Seega, mis takistab meid, teatraale, tegemast sotsiaalselt kaalukat, poliitiliselt provokatiivset ja maailma paremaks muutvat teatrit? Julgen öelda, et mitte miski.

Siit ka vastus virtuaalsele kriitikule, kes ootab Eesti teatrist midagi "sotsiaalset" – te ei näe seda, kuna sotsiaalsed probleemid meid eriti ei huvita. Meid ei koti vaesus, vägivald ega rassism, jäägu need probleemid poliitikutele ja Aadu Luukasele lahendada. Meie ei tulnud siia mitte poliitikat tegema, vaid, piibus hää tubak ja ümber armsad kolleegid, huvitavaid mõtteid mõtlema ja "vürtspoodnike ajastuga" ohutust kaugusest diskuteerima. Ühesõnaga, koleda maailma eest pakku.

Draama 2006

Saatejuht ja ekspoliitik Hannes paneb TV otse-eetris välja keskklassi magusa unelma – Egiptuse reisi – sellele, kes toob talle tema džiibilt 80tonnised valuveljed tuuri pannud tüübi kõrvad. (Teletäht Hannes lubas nimelt 8. detsembril 2005 ühe erakanali jutusaates, et maksab oma taskust kinni Egiptuse-reisi inimesele, kes toob talle tagasi džiibilt varastatud rattad ja koos nendega ka varga kõrvad – Toim.)

Kohalik Viimsi kaitseliitlane, kelle naine on ammu niisugusest reisist unistanud, asub tegutsema. Peagi viivad jäljed Mähe aedlinna – ühe suvilast lohakalt ümberehitatud hurtsikuni, kus elab üks vene rahvusest (nagu me kõik salamahti juba aimasime) perekond. Loomulikult on Hannese – ja mitte ainult tema – rehvid kuuris küttepuude taha peidetud. Kaitseliitlane lööb camelbootsiga ukse sisse ja näeb üht loppis olemisega 40 ringis naist rasvahaisuses köögis kartuleid praadimas. Tundub, et rattavaraste dünastiale on tugev alus pandud, sest lapsi loeb kaitseliitlane esimese hooga kokku vähemalt neli. Vinnilisest hõrevurrust kuni paarikuuse pätini välja. Väiksemad pistavad muidugi kohe nutma, suuremad loivavad laiali.

Kaitseliitlane käratab: "Gde tvoi muž!" ja saab vastuseks väite, justkui oleks tegemist üksikemaga. Pole midagi teha, tuleb vastutada. Kaitseliitlane haarab ühte kätte käsitööna valmistatud soome pussi (igal eetilisel jahimehel on selline) ja teise eide pesemata kõrvad. Kohutav kisa, verd pritsib juba kõrbema läinud kartulitele ja ema seelikusabast kinni hoidva tite sipupükstele. Jahimees paneb kõrvad Stockmanni kilekotti ja viib Hannesele. Too on sõnapidaja mees ja eelviimane vaatus viib meid Sharm el Sheiki.

Viimases vaatuses aga tabab kolesteroolinäitajatele sülitavat saatejuhti Mähe kandis südameisheemia hoog, mobla aku on tühi ja lörtsis kõõksuv mehike püüab appi hüüda. Kõrvalasuvas majakeses ehk võidaks seda appihüüdu kuuldagi, paraku on selle maja asukal kõrvade asemel kaks verist könti ja moblat pole tal kunagi olnudki.

Seda kohalike mõjutustega antiikdraamat, mille sünopsist just lugesite, võiks esietendada Viimsi kultuurimajas kohalikele maksumaksjatele, pileti hind viis sotti. Nii eelsoojenduseks. On ju teatriaasta.

Teatriaasta 2006

Eesti kutseline teater saab 100aastaseks. Iga alanud aasta kalendrikuu on pühendatud ühele teatrile või teemale. Jaanuar on 30aastaseks saava Ugala kuu, veebruar 40aastase Linnateatri kuu, märts Vanemuise kuu jne.

Eesti Televisioonis puhutakse elule teleteatri traditsioon, lisaks valmib kolmteist dokumentaalfilmi Eesti teatritest. Eetrisse jõuavad uued näitlejaportreed. Aasta algas verivärske telefilmiga "Libahundi needus" (Autorid Rainer Sarnet, Ilmar Raag, Margus Kasterpalu), mis tulvil teatrivaime. Sümboolselt lõpeb teatriaasta 2007. aasta lävel teisegi telefilmiga, mis tõukunud teatriajaloost. Autoriteks Jaak Kilmi ja Urmas Vadi.

12. jaanuaril avatakse Rotermanni soolalaos ülevaatenäitus, mis toob vaatajani kogu Eesti teatri ajaloo alates August Kotzebue’st ja 1784. aastal loodud Saksa Asjaarmastajate Teatrist ning lõpetades taasiseseisvunud Eesti teatrisündmustega. Näitus asub 26. veebruarist mööda Eestit rändama.

Rändama läheb suve saabudes ka teatritudengitest koosnev Rändteater, kes viib igasse Eestimaa nurka teatritule. Kõik see tipneb suurkontserdiga Tartus, 13. augustil, mil avatakse ka Karl Menningu mälestussammas.

Teatriaasta lisab ka traditsioonilisele "Baltoscandalile" Rakveres ja "Talveöö unenäole" Tallinnas kaks uut festivali – septembris näeb Tartus üritusi "OmaDraama 2006" ja "Balti teatrisügis".