Lavastaja Ingomar Vihmar.
Mängivad Ivo Uukkivi, Mait Malmsten, Merle Palmiste, Guido Kangur, Lembit
Ulfsak, Tõnu Oja, Tõnu Aav, Ita Ever, Ester Pajusoo jpt.
Esietendus Draamateatris 18. jaanuaril 2009.
Toomas Hussari /
Gabriel García Márqueze “Sada aastat...”
Lavastaja Hendrik Toompere jr. Mängivad Riho Kütsar, Raivo E. Tamm,
Külliki Saldre, Tanel Jonas, Maarja Mitt, Herta Elviste jpt.
Viimane
etendus Vanemuise teatris 3. veebruaril 2009.
“Pedro
Páramo” senistes arvustustes on kiidetud põhiliselt
seda, et laval on kogu Draamateatri kuld- ja hõbevara. Kuluaarides
räägiti sellest, kuidas kostüümilaenutus on saanud juurde
suure hulga vapustavaid tualette (eriti imponeeris Britta Vahuri
valge kleit ja Merle Palmiste must siidiselt sahisev kuhi –
õmblejatele tõeline väljakutse). Ja kahtlemata on
“Pedro Páramo” etenduste õhtutel rõõmus
ka pöördlava operaator, sest lavastaja Ingomar Vihmar, kes on
teatava vilumuse omandanud ülelahenaabrite soomlaste nukra huumori
maaletoomises, on kogu koreograafia sättinud just pöörleva lava
õlgadele.
Ja muidugi leiab mahukast tekstist hoolega
jälgides tänase ajaga kokku kõlksuvaid ideid ja kujundeid,
süüdimatu ja otsatu egoismi läbivalgustamist,
näpuganäitamist kapitalismile omasele üle laipade minekule vaid
enda heaolu kindlustamiseks: kõik (ka hingeõnnistus) on
ostetav/müüdav, vaid armastust ei õnnestu jõhkral
Pedrol (Mait Malmsten) osta. Kõik on korrumpeerunud, kaasa arvatud
preester – või siis liiga ullikesed, et üldse
küsimusi esitada ja milleski kahelda. Ja kahjuks on Pedro poeg (Ivo
Uukkivi), kes ema surma järel väljasurnud linnakesse Comolasse isa
otsima läheb, piisavalt antikarismaatiline karakter, et mitte panna tema
elus juhtuvatele uskumatutele sündmustele kaasa elama.
Mis siis
rääkida veel sellest segasevõitu maagilisest realismist,
elutunnetusest, mis peab unenägudemaailma ja surmavalda
samaväärseks kui see põgus ärkveloleku aeg, mida me
siinsel laiuskraadil ainsaks reaalsuseks tavatseme pidada, rääkida.
Mida pole, seda pole. On ainult realism, ja natuke vigureid.
Enamasti kammitsetud ja kohati suisa säratute
näitlejatööde kõrval on ka eredamaid välgatusi
– Hilje Mureli ülemeelik ja keevaline roll laseb vähemasti
aimata, milline oleks kogu lavastus välja näinud, kui Vihmar oleks
suutnud kõigile näitlejatele niisuguse põlemistemperatuuri
kätte juhatada.
Uku Uusberg jääb meeldivalt meelde,
samuti Guido Kanguri preester... Mait Malmsteni peremees Pedro ja tema truu
käsutäitja (Lembit Ulfsak) duetti on samuti nauding jälgida. Aga
seda on vähe.
Ju siis tulebki kahvatut lavastajatööd
pidada “vaeste aegade vaese teatri” essentsiks.
Isegi
Ervin Õunapuu kunstnikutöö on vaene ja värvitu.
Vähemasti võrreldes tema Vanemuise samatoonilise ja sama
mastaapse Hendrik Toompere jr lavastuse “Sada aastat...”
kujundusega.
Seal oli mitmekihilisus ja samaaegsus,
kõikjalolu ja üksildus juba ainuüksi lavakujundusse sisse
kirjutatud. Sinine kangas lavakõrguses oli vastavalt vajadusele erinev
mateeria – kord õhk, kord vesi. Pikad hööveldamata
lauad, mis justkui taevast sajavad, olid ühtaegu uue maja kui ka uue
ühiskonna tellinguteks jne. Mis sest, et osa trupist mängis kohati
kergema vastupanu teed minnes vaatajate lõb
ustamise peale. Ometi lähevad plusspunktid Tartusse, sest seal oli
emotsiooni ja kirge ja hullust ja mängu märgatavalt rohkem kui
Vihmari aneemilisevõitu “Pedro Páramos”.
Kuid Vanemuise saali akustikaga on midagi lahti. Vaid lavaservalt
hüütu jõudis kadudeta kohale, kõik, mis kõneldi
“lavasügavuses”, hakkas juba kuuendas reas kaduma. Asja ei
teinud lihtsamaks ka tekstiga samal ajal esitatud elav muusika lava vasakus
servas, kuid ma ei usu hetkekski, et sõnumi kohalejõudmise
segamine lavastaja kunstliliste eesmärkide hulka kuulus.