Teatriring: Skandaali! Brutaali! Banaali!
Mele Pesti:
Peaaegu et peaesineja Romeo Castellucci “Hey Girl!” tekitas Rakveres vastuvõturaskusi. Kuulsin publikust hinnanguid “pretensioonikas”, “segane” ja “sümbolitiine, ent sisutühi raharaiskamine”. Minu jaoks rääkis Castellucci tükk aga üsna selge loo inimkonna liikumisest loodusest kultuuri poole, progressist, kolonisatsioonist, inimkonna jõhkrusest ning ilmsest jätkusuutmatusest.
Esimese osa, valge inimese loo dramaatilisim koht oli keele tekkimine: veelahe inimkultuuri ja keelele eelnenu vahel. See esitati vägivaldse sotsialiseerumisprotsessina (tegevus laval: padjapeks ja ekraanil jooksev tekst). Teises osas oli Euroopa täis kasvanud ja valmis tõmbama Aafrika tema loomulikult teelt kõrvale, pressima talle peale enda arenguloogika ja tulevikupildi. Olnuks lavastus vähem sümboolne ja veelgi elulisem, mänginuks näitlejad läbi ka kolonisatsiooni eri faasid: valge näitleja orjastanuks indialase ja indiaanlase, siis hiinlane aafriklase, et kajastada hetkel maailmas toimuvat. Piirduti kokkuvõttega: valge aheldas musta. Lõpuks jõudis lavastus muidugi sinna, kuhu inimkond kihutabki: valju klirinaga purunesid klaasaknad, õnnetu ahelates must naine jäi purunenud progressiunelma kildude vahele, vaadaku nüüd ise, kuidas edasi saab.
Castellucci visuaalse ja sümbolirohke teatri vastuvõtt toimib intuitiivsemalt kui Eestis tavalisem teksti- ja näitlejakeskne teater. Analoogse mõjuga töödest meenub Veiko Õunpuu “Püha Tõnu kiusamine”, esteetika poolest sarnanes “Hey Girli” avastseen, inimese mateeriaks saamise uhke visualiseering Peeter Jalaka “Eesti ballaadidega”.
Lavastuse tõlgendus progressikriitikana oli minu isiklik vaatajakogemus, mida ma nimme taustauuringu abil Castellucci visioonile lähemale nihutama ei hakanud. Kindlasti võinuks lavastust mõtestada näiteks aruteluna naiseksolemisest, sellele versioonile viitab ka pealkiri. Mu jaoks jäi tegelaste sugu siiski kõrvaliseks. Kui tsivilisatsiooni ajaloo sümboltegelast kehastaks mees, kas retseptsioonis rõhutataks tema sugu? Ehk ei pea naine enam alati Teine olema ja võib laval lisaks soolistele ka muid rolle kanda.
Siit festivali kõige sooteadlikuma, tegija enda määratluses post-post-feministliku “My Stories, Your E-mails” juurde. Nudistide perest pärit Ursula Martinez käsitles igihaljast teemat: naise avalik alastus, hägus piir naise kui passiivse seksobjekti ja aktiivse sekssubjekti vahel ning veelgi hägusem piir vaataja perversiooni, loomuliku huvi ning kunsti nautimise vahel. Laval toimuv on vaat et triviaalne stripinumbri ja stand-up comedy kombinatsioon. Naljakaim oli fännikirjade esitus: aktsentide meisterliku imiteerimisega lõi ta rea humoorikaid tegelasi.
Kairi Prints:
Mina vaatasin kokku 11 etendust ja Ursula Martinez kuulub kindlalt esikolmikusse. Kõik mehed, kelle e-kirju Martinez ette luges, olid enda pildi ja kirja kasutamiseks lavastuses nõusoleku andnud. Eriti lahe oli üks mees, kes pakkus Ursulale kasutamiseks fotot oma 19-sentimeetrisest peenisest, kuigi muretses veidi, ega see kuidagi sobimatu ole. Muidugi polnud ja nii ilmuski publiku rõõmuks suurele ekraanile härra Peenis kahes erinevas olekus. Juuresolev meil seletas lahti ka meeste füüsilise eneseväljenduse eripärasid: “It’s like..emm... before and after... I mean after seeing your show”. Kogu Martinezi stand-up oli süžeeliselt väga lihtne, tõesti lausa triviaalne, aga no nii naljakas ja nii nauditavalt perversne. Hilarious! Eriti veel etenduse lõpp, kui Martinez koukis taskust välja ühe väljaprinditud maili. See oli samalt Mr. Peeniselt – saadetud peale lavastuse esikat. Härra avaldas rõõmu ja tänu, et ta lavastuses osaleda sai, kuid ühtlasi tundis veidi muret publiku tunnete pärast: “I mean... everybody is not so blessed...”
Mina tundsin end igatahes endiselt hästi ja suundusin järgmisele etendusele, milleks oli Taani koreograafi Mette Ingvartseni “Giant City”. Sellest kujunes mu jaoks festivali nael. Samas oli see ka etendus, mis paljudele oli äärmiselt piinarikas kogemus: “Mis mõttes seitse tüüpi lihtsalt kõiguvad tund aega ja see peab kunst olema?!” Tõsi, kõiguvad nad tõesti, samuti seisavad alguses vähemalt 15 minutit ühe koha peal, muutes vaid oma keha tasakaalu keset, nii et silmaga nähtavat liikumist ei toimu, küll aga annavad füüsilisest pingutusest aimu naginad ja kiirenenud hingamine. Peaaegu kõik, mis selle etenduse jooksul laval toimub, on äärmiselt aeglane ja väljapeetud. Ebainimlik vastupidavus, kordused ja inimgrupi liikumine ühtse organismina on ühtaegu painav ja lummav. Juhuslikkus siia maailma ei mahu.
Ingliskeelses meedias kirjeldatakse “Giant City” tegelasi kui katastroofis ellujäänuid või inimesi tulevikust. Ma ei saa absoluutselt aru, miks. Mina näen laval kaasaja inimest. Kammitsetud, kuid püüdlevat. Pingutavat, kuid mitte kuhugi jõudvat. Näen inimese liikumise (ja mõtlemise) mustreid suures linnas. Üksindus, äng, iiveldus. “Giant City” on väga ilus, samas väga tehniline, valus ja võimas apoteoos inimese olemuse ja tema eksistentsiaalse situatsiooni igavesele – kuid tänapäeva ühiskonnas paremini kui kunagi varem väljenduvale – konfliktile.
Väga head elamused olid veel Philippe Quesne & Vivarium Studio “Big Bang”, mõnus ja ülinaljakas absurdi meistriklass, ja venelaste Akhe Engineering Theatre “Faust. 2360 Words”, lõbus kiire ülevaade hingetu alkeemiku elust ja olust, taustaks Mefisto süüdimatu lollitamine.
Head ja paremat oli ka Eestist, aga need ju enamasti ära nähtud. Siiski sai ka siit värske elamuse: Cabaret Rhizome’i “Muki munad”. Lihtne, kaasakiskuv, ühtaegu šovinistlik ja feministlik, nurruvad mehed ja kirev kana, mustvalge esteetika nii sisulises kui pildilises plaanis. Samuti oli hea juba teist korda vaadata Riina Maidre ja Maike Londi kontsertetendust”PostUganda”. Geniaalsed naised! Super oli ka festivali teine kontsertetendus: nunnu prantsuse nohiku Gerald Kurdiani “This is the Hello Monster!”. Aga jagus ka piina: festivali peaesineja Romeo Castellucci “Hey Girl!” oli kohati visuaalselt väga efektne, kuid üldiselt masendav 90ndate pseudodiip, punnis täis kulunud kujundeid ja pretensioonikat hala. Maitse asi, aga mul oli viimati nii paha olla, kui olid toidumürgitus ja päikesepiste korraga. Jätan parem rääkimata, kui piinlik veel Dood Paardi “Answer me” oli.
Andres Lõo:
Inimesed on alati kunstis tähendusi otsinud. Ütleme ju tihti – ma näen, aga mida see tähendab? Või – veider, aga mida sellega öelda on tahetud? Sel laupäeval lavastus Baltoscandalil Philippe Quesne & Vivarium Studio suurteos “Big Bang”. Justkui tähenduslik ja sisu seletav pealkiri sobis pigem selle emotsiooni kirjeldamiseks, mis tükki näinuna siinkirjutajat senini valdab.
Skandaali, brutaali, banaali ja savaaži lubava festivali ergud plakatid hüüdsid põhiliselt toonuse tõstmiseks. Otse öeldes püüdis selline retoorika teatrile üsna ühemõtteliselt seksikust juurde anda. Ja seda õigustatult ja tulemuslikult. Küll Vana-Euroopa teatrieluga võrreldes suhteliselt tagasihoidliku kavaga, annab Baltoscandal meisterkuraator Priit Raua piitsa all toredalt ülevaatliku ja peru polaroidi sellest, mida on ja tõotab uut kultuurisfäärides.
Festivali üks hittlavastusi, Romeo Castellucci & Societas Raffaello Sanzio “Hey Girl!” lubas kumu järgi raputada. Ootuste tuules lipendades jäi elamus siiski väljapeetuks, sest hoolimata tugevast teostusest ja laias laastus viskoossest konsistentsist tundus tüki näpuga näitav alatoon tiba vananenuna. Kergelt emona, kui lubate. “Hey Girl!” tähendas ja täheldas. Temas oli poliitpsühhedeeliat ja aegadeülest haaret. Ta oli nagu maailma inimarengu aruanne, mille on koostanud keegi viimsepäeva spin doctor oma kuulsuse loojangul.
Kunst ei pea absoluutselt mitte midagi tähendama. Ma usun, et iga kunstnik mõistab seda ja valib endale sobiva pintsli ja lõuendi – oma kunsti vahendajad – vaid talle teada oleva vahendamiseks. Diplomaatiliselt öeldes ei pea kunst kõigile tähendama üht ja sedasama – kuna kõik inimesed on erinevad, siis ühest ja selget tähendust ei saagi ühelgi teosel olla. Las ühemõttelisus jääb poliitloosungite, reklaamide ja liiklusmärkide kanda. Terve sajandi oleme mänginud tähendustega, oleme langenud tähenduslikkuse lõksu. Tähenduslikkus on halvanud südame, sest kui aju rokib, süda seisab. Kas pole nii, et isegi kõige kõnekamate meistritööde tähendus jääb seletamatuks. See ongi hea kunsti parameeter, sest seletamatu vaimustab.
Minu Baltoscandali neljaetenduselise kogemuse ämbriskaala madalaimal pulgal vedelebki Madalmaade kompanii Dood Paardi “Answer Me”. See oli raju küsivate ja vastavate repliikide orgia, ajuseks, mille tulemuseks amneesia. Dood Paard püüdis meeleheitlikult ise publiku eest küsida ja vastata. Ehk põrusid nad liigse teadmishimu tõttu?
Ja nii päästsidki teatri au Philippe Quesne & Vivarium Studio. Nende “Big Bang” kuulub kindlalt minu viimaste aastate teatrielamuste tippu, sest ületas mäekõrguselt omaenda kehtestatud vormilise ja “tähendusliku” alge. Selline seletamatu iseendast suuremaks paisumine on see fluidum, mis teeb heast tööst meistriteose. Selline eeterlikult kerge ja puhastav kogemus, mida usun, et omistatakse ka Arvo Pärdi loomingule. See on kunst, mis kõneleb, üritamata sealjuures midagi öelda. Pretentsioonituse ja tähendustest vabanemise kvintessents ning sissepoole plahvatav Suur Pauk.
