Milline mõnu hingata, kui buss peatub ja saab välja astuda: puhas, kaugustes sinendav õhk. Mäekülge katab kaktusemets ja siin-seal on kaljupinnal mõni suur eredavärviline õis. Ei muud taimkatet, ei muud rohelust!

Kõige üllatavam, et Mehhiko ongi selline, nagu sai sai ette kujutatud: pruuniks põlenud nägude ja mustade vuntsidega mehed, keskpäevarambuses loiud, muidu elavaloomulised, sombreerod, hacienda’d ja tequila

Üllatasid ehk vaid kaktused: ei arvanud, et neid on nii palju eri liike ja nii suuri, et nende all võib lasta end pildistada, samuti seda, et neist saadakse nii viina kui õmblusniiti ja et neid kasutatakse tihti elava piirdeaiana.

Meenub anekdoot: USA ja Mehhiko piirijõel peatab politseinik auto: "Soovin õnne, olete seda silda ületav miljones auto." Juht õhkab kergendatult: "Jumal tänatud, ma juba mõtlesin, et peatate mind lubadeta sõitmise pärast…" Naine juhi kõrvalt ruttab mehe lihtsameelsust heastama: "Ärge pange teda tähele: alati, kui ta võtnud on, ajab igasugust jama suust välja…" Selle aja peale on unest ärganud tagaistmel losutav ätt ja nähes politseinikku, poriseb: "Ma ütlesin teile ju kohe, et selle varastatud autoga me kaugele ei jõua…" Avaneb pagasiluuk ja kaks mehhiklast hüppavad välja: "Kas olemegi juba õnnelikult USAs?..." Siin on nähtud mehhiklasi põhjaameeriklase pilgu läbi. Võrreldes USAga võib Mehhikot tõepoolest vaeseks pidada, meiega võrreldes küll mitte, ei ühiskondlikul ega isikulisel tasandil. Esimest iseloomustavad uhked pühakojad (ka päris uued kirikud!) ning luksuslikud mälestusmärgid oma suurmeestele, teist paljud kenad üksikelamud.

Narkokirik mägedes

Lõuna-Mehhikos San Cristobal de las Casase linna lähikonnas, kus peaks valitsema troopika, on kõrgus merepinnast sedavõrd suur, et siinseid viljaka pinnaga mägesid katavad okaspuumetsad ja õhk on karge.

Siin on mõned indiaanlaste külad, kus au sees nende vanad kombed. Peaväljaku ääres kahekorruselises kivihoones töötab vallavalitsus. "Volikogu" koosneb paarikümnest turskest mehest, kes on kõik mustades hõlstides ja varustatud tugevate, maast õlani ulatuvate keppidega. Vahel marsivad nad rivis vallamaja ees, siis jälle pudenevad laiali korda pidama kirikuesisele platsile, kus on turg.

Kirik näib esmapilgul tavalise külakoha katoliku kirikuna, eripärasena torkab silma vaid risti najale pandud koltunud puu selle ees. Seevastu kõik, mis kirikus sees, on lausa hämmastav. Muidugi jälle ei tohi pildistada ega filmida (nagu ikka, kui midagi tõesti jäädvustamisväärset on). Kavatsesin küll salaja teha nii ühte kui teist, kuid pilk neile mustades hõlstides kepimeestele sundis sellest plaanist loobuma, sest oli näha, et nad ei mõista nalja. Hiljaaegu olevatki nad ühe liiga enesekindla turisti läbi peksnud. Kiriku siseseintel oli ka pühakujusid, kuid tundus, et kogudusele on hoopis olulisemad need keerulisi mustreid moodustavad rikkalikud riide- ja taimeornamendid, mille vahele pühakujud tundusid päris ära kaduvat. Kõige sügavama mulje jätsid aga palvetajad ise. Kiriku kivipõrandat kattis päris paks kiht omapärast lõhna levitavat kuiva heina. Iga kirikusse tulnud pere oli end ümbritsevalt põrandaosalt heinad eemale lükanud ja pannud enda ette nii põlevaid küünlaid kui ka suuri hägusa vedelikuga täidetud plastpudeleid. Täiesti ilmselt oli joogil narkootiline toime. Palvetajate silmavaatest võis näha, et nad on kandunud mingisse teise reaalsusse, millesse kiskus kaasa ka iseäralik veniv lauluviis, mis ei sarnanenud ühegi tuntud katoliku kirikuviisiga. Väikeste laste jaoks oli kaasas ka kokakoolat. Üsna kõhe oli kirikus edasi minna: kui heinad peaksid kusagil mõnest küünlast tuld võtma, on lootust pääseda küll ainult neil, kes on päris välisukse lähedal…

San Cristobali tagasi jõudes tegin katedraalis ühe preestriga juttu indiaanlaste kirikust. Küsisin, kas neil seal preester ka on, ja sain vastuseks: "Paar korda aastas käib." – "Ja mida ta seal teeb?" tekkis päris loogiliselt uus küsimus.

"Püüab rahuldada nende usulisi vajadusi," vastati mulle diplomaatiliselt.

Tuleb tõdeda katoliku kiriku suurt sallivust.

Ohvrikaev

Mu reiside sihiks on alati olnud tunnetada eri religioonide pühapaikades valitsevaid energiaid. Õpetusliku külje pealt aitavad edasi raamatud, kuid vahetut energeetilist kogemust ei asenda miski muu. Olen veendunud, et ükski religioon ei vasta päris hästi ajasituatsioonile, kui aga kogu inimkonna religioossest kogemusest kokku koguda kõige väärtuslikum, võib see materjal osutuda küll selliseks, mis suudab piisavalt huvi äratada ka tänapäeva inimeses ning võib olla aluseks uuele vaimsele tõusule.

Mehhikosse sõites mõtlesin, et midagi selles mõttes väärtuslikku ma seal vaevalt leian, küll aga võin ehk selgemini kui kusagil mujal tunnetada väärastunud religioonivormidega seotud energiaid, mis – paraku küll! – võivad olla ka üsna ohtlikud.

Külastasin paljusid muistsete asteekide, tolteekide ja maajade pühapaiku, kõige sügavama mulje jättis aga Yukatani poolsaare džunglisse peitunud Chitchen Itza. Kunagise maajade püha linna ala hõlmab 25 ruutkilomeetrit, millest praeguseks on jõutud džunglist välja puhastada vaid väga väike, kuid arvatavasti siiski kõige olulisem osa. Keskseks on siin Kukulkani püramiid, üle lageda välja selle vastas Tuhande Samba tempel ja Võitlejate tempel, mille terrassil lebab võikalt kuulus kivikuju Chak Mool, mis kujutab endast selili lebavat kivimeest, kes on tõstnud põlved ja kergitanud ka ülakeha ning vaatab pingsalt püramiidile enda kõrval. Kuju rinnal on lamedam koht, kuhu ohvritalitust pidav preester asetas inimese rinnast välja lõigatud veel tuksleva südame. Vasakule jääb iidne palliväljak, külgedelt piiratud kõrge kivimüüriga, milles on kummalgi pool kivist rõngas, läbi mille tuli pall lüüa käsivarte, puusade või reite hoopidega – sõrmede ega käelabadega ei tohtinud palli puudutada. Mängu lõpul ohverdati üks meeskondadest jumalustele, kusjuures mõnigi kord polnud ette teada, kas võitjad või kaotajad…

Edasi läheb läbi troopilise metsa üsna lai sirge liivatee Ohvrikaevuni, mis on näha 60meetrise läbimõõduga tiigina all sügaval. Tegemist on karstikoopa suuga. Yukatani poolsaarel pole jõgesid, isegi mitte ojasid, sest väga palju leidub karstikaeve ja vihmavesi valgub neisse.

Vaatepilt on isegi idülliline – kui ei mõtle, milliseid tapatalguid on siin korraldatud. Püramiidi tipus ohverdati nii, et veri hakkas mööda püramiidi külgi alla voolama. Ühe usupidustuse ajal 20 000 inimohvrit – seda ei peetud paljuks. Ohverdati enamasti sõjavange. Tollased lahingud olid rohkem maskipeod, kõik sõdalased olid ehtinud endid jaaguarideks või muudeks elukateks, kemplesid keppidega – surmasaanuid oli vähe, kuid varem või hiljem ju nõrgemad väsisid ning pidid alla andma. Alistuja ütles võitjale: "See on mu kallis isa." Ja võitja vastas: "See on mu armas poeg." Kuni ohverdamistalituseni elas vang rahulikult oma võitja juures kui külaline. Uskumatu küll, kuid ohverdamine polnud ohvritele sugugi vastumeelne – kui mõned sõjavangid pidid endi ohverdamist liiga kaua ootama, hakkasid nad nurisema.

Natuke teistsugune, hoopis peenem ja rafineeritum oli ohvritoomine Ohvrikaevu juures. Usuti, et kaevus elab Vihmajumal ja talle saadeti pruutideks kauneid neide, kelle keha kaunistasid kullast ja vääriskividest ehted. Pole teada, kas tüdrukud hüppasid ise või heitsid preestrid nad vette, kuid küllap olid neiud veendunud, et kohe-kohe ootab neid Jumala kaasana midagi võrreldamatult paremat kui maine maailm – kui nad olid läbinud selle paarisajameetrise Püha Tee kaevuni uhkelt kui kuningannad. Kahel pool teed seisid juubeldavad linnaelanikud ja saatsid neid teele. See on Kesk-Ameerika indiaanlastel üsna üldine uskumus – et inimene võib mingi järsu teo kaudu minna teise dimensiooni. Castanedatki paelus tolteegi nõidade usk sellesse, et kui nõid hüppab kõrgelt kaljult alla, siis ta ei kuku surnuks, vaid juba enne maapinnale jõudmist teiseneb, läheb üle teise reaalsusse, haihtub, ka ta keha ei leita pärast alt. Castaneda enda surma oli kavatsetud kujutada sellise haihtumisena, kuid pärijate jagelemine tõi avalikuks, et oma raamatutega suure varanduse kogunud mees oli siiski surnud maksavähki.

Et ohvrikaevu puhul pole tegemist pelgalt legendiga, sellest on andnud tunnistust korduvad väljakaevamised – mitmekümnemeetrise vee- ja mudakihi alt on kaevupõhjast päevavalgele toodud hulganisti noorte naiste luid ja ehteid. Näha ei saa neid küll mitte kohapeal, vaid Harvardi ülikooli muuseumis. Kohapealses muuseumis võib näha koppa, millega muda välja tõsteti. Vaatamisväärsus seegi!

Selle ohvrikaevuga on mul ka oma isiklik suhe. Kunagi nooruses kirjutasin sellest luuletuse. Mind ei erutanud mitte niivõrd see surmaminek sügavas andumuses kui kahetsus, et inimesed ei oska viskuda samaväärses andumuses oma maisesse armusuhtesse, oma abiellu. Konarlikuvõitu see luuletus ju sai, kuid nüüd oli mul siiski rõõm näha, et on ära trükitud eesti ballaadide esinduslikus antoloogias.

Kui asteekide ja maajade riigid oleksid jõudnud iseseisvaina tänapäeva, huvitav, kas seda praeguse aja kõikesallivust jätkuks sellekski, et tõdeksime: no nad on sellised, ohverdavad jah inimesi, aga neid tuleb vaadata nende kultuuri kontekstis... Minu meelest on siiski pigem lohutav, et hispaanlased – veriselt küll – sellele suurele veristamisele lõpu tegid. Hoopis hull oleks olnud lugu siis, kui kogu maailma usuelus oleks valitsevaks saanud selline "trend", et vaimulikult nõutakse eelkõige lihuniku kutsevilumusi.

Mis nüüd puutub negatiivse energia kogemusse, siis sellega oli päris raske toime tulla, kaks tugevat löökigi olen saanud: reisi eelviimasel päeval varastati ühtaegu luksuslikus ja rämedas mereäärses kuurordis Cancunis mu rahakott koos passiga; Mehhiko lasi mind küll politseijaoskonnas tehtud avalduse põhjal riigist välja, kuid Saksamaal ja Rootsis ümber istudes andis tõestada... et sa pole kaamel. Ja kohe pärast koju jõudmist ründas mingi vinge gripiviirus.