04.04.2008, 00:00
Teekond kinnikülmunud Põhja-Jäämere äärde
Lumised kuused, virmalised ja jääkarukindlad prügikastid – Toomas Mikkor sõitis mööda Alaska põhjapoolseimat maanteed nii kaugele üles, kui andis.
Öö Captain Bartlett Innis möödub vaikselt. See on erand.
Seda kinnitab sajadollariline turvadeposiit, mis igalt saabujalt sisse
kasseeritakse. Kui hommikul lahkudes on su tuba enam-vähem
elamiskõlbulik, saad oma raha tagasi. “Nurka ei sittunud? Voodi ei
kusnud?
Põrandale ei oksendanud?” vuristab luua ja
ämbriga relvastatud kojamees lahkujale oma ilustamata stammküsimused.
“Voodi jäi üles tegemata, ei midagi muud,” saab ta
ebaleva vastuse. “See maksab ainult 40 dollarit,” viskab mees
nalja. Vanasti elasid Captain Bartlett Innis mehed kes ehitasid Daltoni
maantee. Dalton on 800kilomeetrine kruusatee Fairbanksist
Põhja-Jäämere äärde, Prudhoe Bay
naftaväljadele. Tee-ehitajad olid olnud üsna tahumatu seltskond ja
kummalisel kombel olevat pärast nende lahkumist hotelli külalisteks
kaunis sarnased tegelased. Inimesed, kes teevad tubades kõiki kojamehe
ülesloetud tempe.
Sel päeval saab suundutud just
sellelesamale maanteele – Daltonile. Eesmärgiks reis
Jäämere äärde ja tagasi.
Laenutaja Jason
toob auto – uhiuue Liberty. Vähesed autolaenutajad lubavad oma
masinaid Daltoni maanteele. Olud seal on liiga hullud. Jasoni Go Northi
laenutus on üks kahest.
Hakkame sõitma, aga alguses
hüppame nagu konnad. Jason kurdab, et kummid on külmunud.
Külma on olnud -40 Celsiuse järgi ja isegi alla selle üle
nädala järjest.
Sellise külmaga külmuvad
öösel auto kummid kandiliseks. Aga veidike aeglast sõitu
soojendab nad üles ning konnahüpped lakkavad. Esimene siht on Jason
koju tagasi viia. Ta tegi erandi – toimetas auto tellijani mitu tundi
enne tööpäeva algust. Seda oli tarvis, et napp talvine
päevavalgus hotellis konutamiseks ei kuluks. Järgmine peatus on
toidupood. Ega teispool Yukonit enam ühtki poodi ei tule. Kui aus olla,
siis viimased arvestatavad poed ongi siin, Fairbanksis. Edasi tuleb 800
kilomeetrit tühja maad. Kaasa tuleb haarata kõike sellist, mida
metsast ja tundrast ei saa. Kõige muu hulgas ka inimese kütust
– kärakat! Absolut vodkat, viiekümnekraadist Yukon Jacki
likööri, punast veini ja kohalikku õlut.
Daltoni maantee tehti ainult selleks, et hõlbustada Prudhoe Bay
nafta kättesaamist. Teed oli vaja, et varustada puurijaid ning rajada
torujuhe Jäämere äärest alla lõunasse –
Valdezi.
Valdez on Alaska ainus jäävaba sadam,
seepärast siis sinna. Sealt viiakse must solk laevadega lõunasse.
Daltoni maantee ehitati valmis rekordilise 15 kuuga – ligi 800 km teed
läbi mägede, tundra, lume ja jää, sealhulgas sild üle
Yukoni! Raha paneb rattad käima, ja inimvõimekus avaldub oma
täiuses ikka ja alati seal, kus on tegemist kas ahnuse või
üksteise tapmisega.
Fairbanksist põhja poole
välja sõites möödume kohalikust pooljumalast –
ropprikkast Fordi diilerist. Tema võitleb selle eest, et teispool
Yukonit võiks iga mats mööda mägesid ja tundrat
ATVga kihutada.
Hetkel see nii veel pole,
õnneks! Aga ilmselt varsti loodus kaotab ja raha võidab ning
õrn tundra küntakse tuhandete idiootide poolt üles.
Olles linnast juba väljas, torkab silma suur hulk roostes
rauakolu.
Need on kõiksugu kullakaevamisega seotud seadmed.
Transportöörlindid, aurukatlad ja mis kõik veel. Siinsamas
olid kunagi ka kaevandused. Tee ääres on hääletaja.
Habetunud vanamehenäss, kes lõhnab päris tugevalt ja mitte
hästi. Aroomid kõnelevad duš
i puudumisest, suitsetamisest ja öisest pummelungist. Ega sellise
külmaga kedagi tee äärde jätaks, ikkagi -40! Ja Alaskal
olla ka miski seadus, et koleda külmaga PEAB hääletaja peale
võtma. Vastupidi ülejäänud Ameerikale, kus enamikus
osariikides hääletamine ja hääletajate pealevõtmine
on taunitav või koguni seadusevastane. Õnneks on vanamees viie
miili pärast kohal ja autos õhk jälle puhas.
Subarktilised lumeskulptuurid
Mida kaugemale
Fairbanksist, seda ilusamaks muutub loodus. Maantee läheb üle
madalate mägede ja vaated võtavad hinge kinni. Alaska õhk on
üsna puhas ja nähtavus tundub peagu lõpmatuna. Lõuna
pool Yukonit on puud veel palgi mõõtu. Mida edasi, seda nirumaks
nad lähevad.
Põhiliselt kuused, aga leidub ka lehtpuid,
mida härmatise alt ära ei tunne. Mägede tippudel on üle tee
lõiganud tuisk teinud lumest ja puudest võrratuid skulptuure.
Puid ei ole nähagi, võib vaid aimata, et need lumivalged
hiigelküünlad, loogad, postid ja sambad on tekkinud okste külge
kititud lumest. Pilvitu sinine taevas ja kiiskavad valged kujud sobivad
omavahel väga ja kui ühe mäetipuga oled ühel pool, siis
järgmisel on uued skulptuurid, valgus teise nurga alt ja elamus
täiesti uus. Just nagu sõidaks ühelt näituselt
teisele.
Liiklust on Daltonil vähe, vaid üksikud
18rattalised veoautod. Juhid on kõik rõõmsa ilmega ja
võtavad väikest autot nähes hoo maha. Seda seepärast, et
isegi peenike liiv, mida on jäätunud teel vaevumärgatav kogus,
on siin selline, et veoki ratta alt esiklaasile sattudes lööb
mõrad sisse. Sõit Fairbanksist Prudhoe Bay naftaväljadele ja
tagasi tähendavat vähemalt suvel reeglina esiklaasi vahetust.
Maantee vaikivaks kaaslaseks on torujuhe, Trans Alaskan Pipeline.
Teda ei olegi vastik vaadata. Koos maanteega kaugusse kadudes loovad nad
kahekesi omapärase perspektiivi.
Mööda mägesid
ja orgusid, üles ja alla, lahutamatud. Vahel nad ristuvad ja toru
läheb maantee alt läbi ja siis jälle tagasi. Üle
jõgede lähevad nad mööda eri sildu, välja arvatud
Yukonil. See majesteetlik jõgi on sedavõrd raskelt ületatav,
et siin lähevad sild ja toru koos. Ega siin nalja pole. Kevadel tulevad
teinekord mööda jõge alla sellised jäälahmakad nagu
elumajad.
Terrorikahtlus ja viskilonks Yukonil
Yukoni juures saab tehtud peatus nagu alati, ja nagu alati
stardib peatujat kontrollima ütlemata viisakas ja taktitundeline
turvamees.
Turvamees on siin seepärast, et Yukoni silda
peetakse üheks võimalikuks terroriakti sihtmärgiks.
Nähes, et võõras tahab Yukoni sillal pildistada vaid Yukon
Jacki likööri, jääb ta rahule ja isegi ei välju
autost. Yukon ise on jääkaane all, aga ta on ka sedasi
võimas.
Pärast Yukonit tuleb polaarjoon. Suvel on
üks öö, 21. juuni, mil siin päike ei looju, ja talvel
üks päev, 21. detsember, mil päike ei tõuse.
Mida edasi põhja poole siit minna, seda rohkem poolaröid ja
polaarpäevi kohtab. Umbes iga 3–4 miili tagant tuleb üks
polaaröö või -päev juurde. Polaarjoonel konutab
üksik suur 18rattaline. Mootor tiksub, sest ilma selleta oleks kabiinis
-40, just nii nagu väljas.
Kui juht näeb, et
võõras üritab oma kaamerat Liberty kapotile sättida, et
autoportreed teha, tuleb ta naerdes k
abiinist välja ning aitab pildistada. Ettepaneku koos ühed
õlled ja lonks Yukon Jacki võtta lükkab ta tagasi. On teada,
et Daltonil politseinikke pole. Pole tarvis. Seega ei ole väike
“kütus” siin juhilubadele ohtlik. Aga veokijuht ütleb, et
nende transpordifirmas on hullemad seadused kui osariigis. Et inimese tapmine
polevat nii hull kui õlle nuusutamine.
Ise saab siiski
võetud üks lonks Yukonit. Tuline jutt, mis mööda
söögitoru alla läheb, on mõnus.
Aga chocolate
mousse saab söödud jubeda kiiruga, sest paljad sõrmed ei pea
pakases kuigi kaua vastu.
Veel viiskümmend miili ja mäed
hakkavad minema veidi tõsisemaks. See on Brooks Range’i
mäestik. Siit toodi omal ajal välja suured kullanoosid. Slate Creek,
Koyukuk, Dietrich, Hammond ja mitmed teised jõed tegid mõnedest
äravalituist miljonärid. Kulda kaevatakse siin veel tänagi.
Brooks Range’is tuleb ka teekonna keskpunkt ja ainus arvestatav
bensiinijaam koos söökla ja baariga – nn Coldfoot
truckstop. Siit ei saa Jäämere äärde mineja ei üle ega
ümber, kui ta auto just puuküttel pole. Ja muidugi saab siin
söödud üks tubli veokijuhi eine: laud söökla uksest
võimalikult kaugele, sest iga saabujaga tuleb sealt pahvakas
jääkülma auru.
Söökla on siiski nii soe,
et võib olla särgiväel. See on arktika komme, et toas on
leitsak.
Inimesed justkui laeksid oma akusid. Toit on siin tehtud
sügavkülmutatud poolfabrikaatidest.
Aga sellegipoolest
imehea. Arktiline kliima on hea kokk! Sööklas on veel üksikud
veokijuhid, baariosa on pärastlõunal inimtühi. Peale
õlle ja veini siin kangemat kraami ei ole. Vindisena pole sellises
kliimas nalja.
Arktika viimane puu
Möödume mäest, mille juures olid paarsada aastat tagasi
toimunud viimased verised lahingud eskimote ja athabaska indiaanlaste vahel.
Eskimod võitsid ja praegu nad enam ei taple. Neil on ühine vaenlane
– tarbimishull kahvanägu. Aga nad ei taple ka nende vastu, vaid
võtavad nende kombed omaks. Kolivad linnadesse ja teevad kõiki
meie lolle tempe järele. Siiski on all lõuna pool Yukonit veel
mõned athabaska indiaanlaste külad, kuhu valged pole teretulnud, ja
seda ei hoita meie eest saladuses. Edasi on mitmel pool overflow.
Teetöölised on siin juba midagi lõhanud, siin-seal on kuhjas
sinakasrohelise servaga jääpankasid. See on omamoodi Arktikale omane
nähtus. Pindmised maa-alused veesooned külmuvad ära, aga
sügavamalt pressib vett juurde, kuni kusagilt annab midagi järele.
Suur maa-ala kattub lahtise veega, mida maa alt aina tuleb ja tuleb. Isegi
40kraadise pakasega võtab mitu päeva, enne kui overflow ära
kaanetab.
Kõik need üleujutatud metsaalused ja orud on
surmavalt ohtlikud. Alaskalane teab, aga võõras mitte. Tarvitseb
sul inimasulast eemal olles vaid jalatallad veidi märjaks saada, kui
oledki kadunud inimene.
Siis tuleb Daltoni maantee ametlikult
viimane puu. Vilets ja kidur kuusk on ära kuivanud, sest keegi vandaal on
ta kirvega poolenisti läbi raiunud. Pole visiitkaarti jäetud, et
kas selle teo tegi turist või altpoolt Yukonit pärit kaabakas.
Arktikas elavad inimesed selliste asjadega ei tegele.
See monopol
olla lõunapoolsete linnainimeste käes.
Kohe tuleb
veokijuhtide paha unenägu – Atiguni mäekuru. Enne seda on
väikest sõjaväeosa meenutav lumetõrje jaamake. Eks nad
sõdimisega tegelegi, kuid sõda käib siin lume ja
jää va
stu. Mäekuru peab olema pidevalt autoga läbitav. Kui ta ei oleks,
siis võiks juhtuda, et lakkab rahavool Prudhoe Bay nafta pumpajate
taskusse ja hoidku jumal selle eest! Mitu tõsist traktorit,
teehöövlit ja lumefreesi on kaablitega generaatorist tuleva voolu
abil pidevalt soojad ja stardivalmis.
Tõus on üsna
järsk. Sildid hoiatavad, et ei tohi toppama jääda: laviinioht.
Suur 18rattaline võtab enne kuru üles põrguliku kiiruse ja
tormab sellega tõusueelsesse kurvi. Eks ta ole seda enne teinud ja teab,
kui kiiresti võib minna. Pealtvaatajal ajab see judinad üle selja.
Aga kurvi läbib ta ilusti ja hoog raugeb tõusul kuni aeglase
roomamiseni.
Üleval on lai plats, kus võib parkida ja
ümbrust uurida. Valge põrgu kurult avanevad suvel võimsad
vaated põhja poole, North Slope’i tundrasse. Atiguniga
lõppevad Brooks Range’i mäed ja järgneb lõputu
tundra – The Bush, nagu selle põrgu üksikud elanikud seda
kutsuvad. Praegu talvel on siit avanev vaade üks hallikasvalge
rõõmutu vine.
Naftaväljad ja
nõrkenud päike
Kui on sõidetud veel
tunnike põhja poole, tuleb päike välja. Väeti ja madal,
täiesti jõuetu kollane ketas lõputu lumevälja kohal.
Aga selles valges külmas põrgus on elu! Siin-seal konutavad lumes
karibuud. Ja aeg-ajalt tõusevad lendu püüsarnased linnud,
ptarmiganid.
Hundid ega ahmid end ei näita, aga neid on, ja
mitte vähe.
Lisaks veel jäneseid, rebaseid ja muid
karusloomi. Karud magavad kõrgemal mägedes, sest seal on soojem.
Arktilise tundra ähvardavale ilule järgneb midagi nii
koledat, et ei usu oma silmi. Need on Deadhorse’i ja Prudhoe Bay
naftaväljad. Talvel on lumi seda paika veidi silunud, aga ikkagi on ta
vaid üks tööstushoonete ja ehitussoojakute hiiglalinn. Siin-seal
lummetuisanud masinad, torude ja materjalide virnad, jääkarukindlad
prügikastid. Aga selle kaoseta poleks see retk olnud võimalik. Siin
saab taastada tagasisõiduks vajaliku bensiinivaru ja siin saab tankida
ka ennast. Naftapuurijad armastavad hästi süüa ja nii on
siinsetes sööklates imehea toit. Kuna on gripilaine aeg, siis
valvatakse hoolega, et võõras siseneja desinfitseeriks oma
käed. Sellest ei tehta aga numbrit, kui mõnel töölisel on
paljad jalad söökla laual. Ilmselt gripp tuleb kätest, mitte
varvastest.
Jäämeri ise on kinni kaanetatud. Palju siin
vaadata pole. Ruttu ümberpöörd ja tagasi. On veel päev ja
head šansid valges üle Atiguni kuru jõuda: 400 km on
läbitud ja sama palju ootab ees.
Siis võib Wisemanis
sooja onni pugeda. Nüüd saab tormatud lõunasse, päikesele
lähemale.
Tema jõuetu helk üle lõputu
jää ja lume on nii ängistav, et tahaks nutta või uluda.
Veidi enne mäekuru kaob päike külma udu sisse. Kuid veel
paistavad teest eemal vööst saadik lumes kössitavad jaapani
teadlased. Nad mõõdavad siin oma tundlike aparaatidega kliima
soojenemist.
Kohalikud tunnevad sedasama juba ammu iga oma
ihukarvaga – et kliima soojeneb. Jää üha kaugeneb ja
kevadine jõgede avanemine ehk breakup saabub üha varem. Aina
vähem on ka lund.
Aga naftajuhe ja puurtornid
töötavad laitmatult. Maha see, kel midagi selle vastu on! Majandus on
õrnem kui kliima. Alles siis, kui kõik on ära
mürgitatud ja lagastatud, avastavad majandusmehed, et raha ei
kõlbagi süüa, juua ega sis
se hingata.
Eks seesamune retkki polnud midagi muud kui oma
istumisaluse oksa saagimine...