Sa olid enne Singapuri reisi kolm kuud hõivatud draamalavastuse ja muusikaliga. Mis võimaldas sul neis eri žanrites üheaegselt töötada?

Mõnes mõttes kogesin “Billy Ellioti” tegemise protsessis midagi, mida tahaks maha raputada. Teisalt oli see rikastav kogemus, eriti lastega tegelemise osas. “Billy Ellioti” otsustasin teha eelkõige sellepärast, et teema kõnetas. See on lugu noorest poisist, kel on unistus saada balletitantsijaks. Olen muusikateatrites üles kasvanud ja kui sisu kõnetab, kui mul on äratundmine väärtuste suhtes, mis sinna on kätketud, siis minu vastutus on anda sellele vorm. Draamateatriga on mul tegelikult pikaajaline side. Ma ei mäleta üksikasju, aga kaheksakümnendate alguses Estonias praktikal käies tundsin huvi ka lavaka vastu – kui üle tee mingid etüüdid käisid, püüdsin vaatama minna. Balletikooli ajal korjas Mikk Mikiver mind mingil põhjusel üles, võimalik, et komistasin temaga lihtsalt kokku – lavakas ja balletikool on ju üle tee naabrid. Ta lavastas parasjagu Tammsaare “Tõde ja õigust”, tantsisin seal Indreku vaimu.

Kui noorelt balletikoolis alustatakse?