Tegelikkus kuubis – Moss ja Lestberg Vaalas
Polyreality on Ly Lestbergi instseneeritud projekt - tema tutvus, tema kutsus.
Rauno Moss, stereonäituse "teine kanal", on üks intrigeerivamaid noori maalijaid, kel Tartu ülikooli kunstisemiootika doktorandina on käes nii tecne kui mõistus ja tunded - juunis avatud meesuurimuslik "Porno"-näitus Tartu Y-galeriis või hiljutine pöördumine teravaservalise op-geomeetria poole räägivad intelligentsel moel Mossi ambivalentsetest valikutest. Kui tõesti on tegu cool'i ja deep'i liiduga (pressiteksti järgi), siis vaatamata sellele, et Moss on samal ajal oma A4-formaadis seepiakarva monokroomsete, uusklassitsistlike blogi-maalidega nii kultuuriantropoloogiline patsient, kutsutud külaline kui võrdväärne partner Lestbergi panoptikumis, ei tasu sel näitusel kedagi ega midagi enneaegu sildistada, ei autoreid ega tehnikaid pidi.
Vaala rõdul eksponeeritud 15st hard-core kartongist jada alustab imalavõitu koloriidiga, digimaaliks vormistatud Lestbergi vagunisaatja, rea lõpetab õrn-rõve barokne joomastseen rongirestoranist. Ruumiliselt otsekui raudteevagunit taasloov installeerimisskeem pakub lõbusaid võrdlusi - kui küllastunud värvigammaga pornokaadrid on maalitud morbiidseteks alastipoosideks, mis klassikalise kunsti kaanonitest nii väga ei erinegi, siis Lestberg rakendab oma renessansist klassitsismi kaudu manerismi miilustavaid esteetilisi koode seekord õige lopsakalt (nt ülevõimendatud värvirežii, dramatiseeritud valguse-varju vahekorrad jne), pealiskaudsel vaatlemisel "halbade" maalidena mõjuvate, lõuendile prinditud digitaaltrükkide toorikuks on olnud neorealistlik komi-vene tegelikkus, seesama nõukogude tegelikkus ja laga, mille vohamisest Eestis alles ise napilt pääsesime ja milles sotsiaalporno formaadis telesaated ja nädalalehed aeg-ajalt tuhnivad. Kuid inimesed on ehtsad, siirad ja pahaaimamatud, pasolinilike kvaliteetidega! Ka Lestbergi saatetekst on omamoodi pihtimuslik, selle siiruses pole mõtet kahelda - Lestbergi tasemega kunstniku kaubamärk ongi "ärarääkimine". Teistpidi on tegu hoolika lavastusega, kus Lestberg ennast Anna Nicole Smithi ja veel mitme rikka ja ilusa andunud fänniks kuulutab, tõestuseks esitades unenäolisi väljaprinte vastavasisulisest koduarhiivist. Kollektiivse alateadvuse liik on ka Mossi confessions on the gallery wall, interneti pornosaitidel ratsutavat Falconi stuudio biseksuaalset täkku Tony Capuccit kujutav (eespool juba nimetatud) seeria.
On keeruline öelda, mis on selle näituse keskseim liin - kas medialiseeritud ja reprodutseeritud "tegelikkuse" suhted "päris" tegelikkusega? Originaali ja koopia äravahetamismäng? Kõigile ja mitte kellelegi kuuluvad virtuaalkangelased - kes, üllatus-üllatus, mõnikord ka päriselt ära surevad (või industry'st väljuvad - tarbija jaoks olulist vahet pole). Fotokunsti teatud liinidega kaasnev nekrofiilne aspekt on ka sellel näitusel tuntav. On ka seks-stseenid baroksetes, tundeid piitsutavates filmides paigutatud (kontrasti printsiibil) tavaliselt pärast surmaga seotud episoode, nii nagu nad ka Anna Nicole Smithi elus olid - ehk ongi see polyreality?
Kui 24- või 48realine salvestus korraga töös, on teatud mürafoon paratamatu, kergem on nimetada, milliseid urbaanse/ruraalse elu liine näitus ei kajasta.
Igatahes metropoli/kolka, mees-alge/sigitaja ja naise kui viljakuse kandja liinid on kohal, ja see nõukogude päris oma road-movie, elu raudteel (kus nii seks kui surm sagedased külalised) - rongisõidul kui metafooril oli j a on kuuendiku planeedi jaoks jätkuvalt kandev roll. Lestbergi dokumentaalkaadri(te)sse otsekui nõiutud olendina aeg-ajalt filtreerunud "tegelikkuse" agent, interdistsiplinaarne noorkunstnik Epp Kubu mõjus printidel kui tulnukas "teiselt poolt". Kubu kohalolek näituse avapäeval lõi omakorda veel ühe originaali/koopia võrdluse, nii nagu ka kohalike reality-staaride Evelyn Sepa ja Mart Sanderi saabumine tundus osana Lestbergi-Mossi lavastajaplaanist.
Selle näituse kõvakettal on kõrge ja madal lootusetult sassis, turukaubitseja ülendatakse madonnaks, tätoveeritud eksvang vahib tõtt miljonärivõsukesega - vastandid tõmbavad - nagu päris eluski. Katoliiklikest allusioonidest (et patud on võimalik lunastada, näiteks) pole ükski Lestbergi näitus pääsenud, Itaalia kui kunsti kodumaa link on näitusel ratsionaalsetest ja alateadlikest konstruktsioonidest tulvil - veel üks kokkupuutepunkt ja põhjus Mossiga ühisnäitus teha.
