Jätaks siin kõrvale ahvatleva võimaluse militarismi populaarselt psühhoanalüüsida, igasugused suuruse, võimsuse ja laskekauguse lihalikud analoogiad. Sellised tehnika demonstratsioonid panevad tahtmatult mõtlema, mismoodi masinad tegelikult Eesti ühiskonnas funktsioneerivad, mis on nende mõte inimeste argipäevas. Pooldan maalähedast mõtteviisi, et tehnika peab olema inimese teenistuses ja tal on mõtet niivõrd, kui ta rahuldab inimeste vajadusi, teeb nende elu kergemaks, paremaks ja õnnelikumaks. Masinatel ei ole omaette väärtust, neid ei ole mõtet niisama näidata ega katsuda, ja siin viskan muidugi kinda tehnokraatidele, kelle jaoks igasugused tehnilised lahendused, ühendused, näitajad ja vidinad on väärtus omaette, ka siis kui nende rakendus puudub. Aga see on maailmavaateline küsimus. 

Selsamal laupäeval, kui elevile köetud inimmassid ootasid Tallinnas F16 ülelendu, käisin Vormsi saarel naabrimehe matustel. See oli mees, kellest paar päeva varem oli ajalehtedesse jõudnud uudis, et Saarte Liinide praam  tegi erireisi, päästmaks infarkti saanud meesterahvast ning et kui praamijuht poleks reisi teinud, oleks mees juba surnud. Kuri iroonia oli muidugi selles, et lugude ilmumise hommikul oligi mees juba surnud, aga see selleks – trükimasinavärki polegi nii lihtne peatada (et omaste ees vabandusi ei ilmunud, viitab muidugi toimetuste lohakusele kui mitte eetikapuudusele).

Peielauas, kui mõni klaas viina oli kadunu mälestuseks juba ära joodud, kõnetas mind saare velsker ja ütles, et tal on kogu sellest loost  kivi südamel: järsku oleks saanud meest ikkagi päästa, kui päästeameti kopter oleks Tallinnast välja lennanud. Väidetavalt segasid kopteri tulekut rasked ilmaolud – sadas lörtsi.  Praam tuli alles mitme tunni pärast, Hiiumaalt läbi Rohuküla Vormsisse – sedagi erandina -- ning ajafaktoril on velskri kinnitusel selliste juhtumite juures suur roll. Velsker arutles, et aidanuks ka see, kui saarel oleks oma kaater või hõljuk, millega inimene hädaolukorras mandrile viia. Tean, et seda asja aetakse juba aastaid tulutult, sest vaesus lööb üle pea kokku ja raha käsutavatele  maakonnaametnikele tundub,  et paarisaja inimese jaoks kuskil mere taga on kaater liiga suur luksus.  Vallal omal seda raha pole. “Kui väikesaarte inimeste elu Eesti riigile korda ei lähe, võiks näiteks Vormsi Rootsile riigile anda,” pahvatas  velsker vihaselt, kui oli end soojaks rääkinud. Millegipärast oli mees veendunud, et mõnes teises riigis on inimelul suurem väärtus kui Eestis. Tõepoolest, juhtumist, kus üks teine vormsi mees endale saega kätte lõikas ja siis ise teise käega mobiiliga päästeametilt kopteriabi lunis – seegi kord asjatult – oli möödas vaid paar kuud. Seekordki tegi praam erireisi ja mehele jäi pöial  alles.

Jõudsime õnnetut juhtumit lahates lõpuks  järeldusele, et Eestis peab ikka mõni inimene – või parem kui mitu hukka saama, kui ilmselge kitsaskoht kellegi olulise isiku tähelepanu keskmesse satub. Ehk on tuleva EU raames ääremaad suurema tähelepanu all, oli velsker minuga päri -- kui omavalitsused vaid oskaksid neid võimalusi kasutada, aga üldiselt tundus mulle, et me räägime heast tsaarist, kes ei tea, kuidas inimesed tema valdustes tegelikult elavad.

Tehnika edusammud Tallinna kesklinnas on vaieldamatud – mobiiliga parkimine ja ID sõidupiletid on kindlasti esimesed, mis meelde tulevad. Mis puutub e-riigi ääremaadesse, siis on kõva sõna, kui kuskil on bensiinijaam või saab kaardiga maksta.  Ei taha ka süüdistada päästeametit, sest teadagi on tegemist alarahastatud institutsiooniga ning vahel näib, et inimesed kiirabis ja tuletõrjes töötavad missioonitundest ja kutsumusest, kustutades põlenguks kasvanud lõkkeid ja päästes puu otsast ning kanalisatsiooniaukudest lemmikuid.  Aga pole midagi parata -- kui seisad ühe konkreetse hea ja mitte nii vana tubli inimese kirstu juures, keda oleks tehnika võinud ehk päästa, tundub eriti mõttetu juubeldamine NATO ja vaese riigi kaitsekulutuste  tõusu teemal. Ma tean, et tuleb mõelda suurelt, et NATO vihmavari kaitseb Eesti riiki (justnimelt riiki) pahaendelise Vene riigi eest nüüd ja igavesti, aga mulle meeldib vahel mõelda väikselt ja inimkeskselt. Kui riik investeeriks päästetehnikasse  murdosagi sellest, mis läheb kaitseotstarbelise demonstratsioonitehnika ülalpidamiseks, oleks inimestel Eestis turvalisem elada, ka väljaspool Tallinna kesklinna. Jääb mõni 40 kilomeetri kaugusele lendav ennenägematu mürsk ostmata, ei juhtu midagi ja nii saaks ehk  Eesti väikesaared – või õieti sealsed inimesed --  turvalise ühenduse mandriga.