21.06.2007, 00:00
Teine tulemine
Kunstiteadlane Eva Laantee Reintamm vaatab uut sünagoogi mineviku ja oleviku taustal.
Lõpuks on see siis valmis, asudes Aedvilja ja Karu
tänava nurgal, ärapöördununa Narva maantee tihedast
liiklusest ja tolmust. Uus sünagoog avati pidulikult, tähtsate
külaliste osavõtul ja tervituskõnede saatel, ijari kuu 28.
päeval 5767. aastal / 16. mail 2007.
Kunagi, 1883. aastal, leidis üks selline avamine juba aset. Siis avati Tallinnas esimene sünagoog Eestis. See oli projekteeritud Nikolai Thamme (vanema) poolt ning asus Maakri tänaval, kuskil praeguse City Plaza ja Radissoni vahelisel alal. Hoone mõjus oma klomppaest fassaadiga äärmiselt imposantsena, seda eriti võrreldes ülejäänud tollase Maakri asumi puithoonestusega. Thamme projekteeritud sünagoog oli küllaltki eklektilise arhitektuurikeelega. Eeskujuks oli võetud umbes nelikümmend aastat varem Viinis valminud mauri-romaani sugemetega sünagoog. Klomppae kasutamine oli vist ka ainus märk, mis viitas hoone asukohale Eestis, kuid seegi väline tunnus sai hiljem üle krohvitud.
Säärane eklektilisus ei ole aga sünagoogide arhitektuurile võõras. Stiili valik on alati olenenud antud aegruumist. Nii on Euroopa varasematel meie päevini säilinud sünagoogidel palju ühist Rooma-aegsete basiilikatega. 19. sajandil Euroopas ehitatud sünagoogide puhul tuleb aga arhitektuuristiili määratlemisel tõdeda, et valitses eklektika, mille kallutatus olenes ajahetkel valitsevast suundumusest ja kõrgema keskklassi maitse-eelistustest. Sellal kippus eelistus kalduma ümarkaarelise romaani- ja bütsantsarhitektuuri suunas, millele anti teatav orientaalne aktsent. Pikka aega arvati, et selline orientaalsus viitab mingil moel vanale Iisraelile.
Nii tekkisidki Euroopa sünagoogide arhitektuuri sellised voolud nagu “Egiptuse stiil”, “mauri stiil” jne. Esimesel ei ole aga eriti midagi ühist Egiptusega ega viimasel hilisest keskajast pärit mauri stiilis sünagoogide arhitektuuriga, mis on veel tänaseni Hispaanias säilinud. Neogootikat kasutati sünagoogide ehitamisel suhteliselt harva, sest seda identifitseeriti eelkõige kristliku kiriku arhitektuuriga. 20. sajandi 20.–30. aastatel hakkasid sünagoogide arhitektuuris levima ka modernismi lained, näiteks Saksamaal ehitati just siis terve rida Bauhausist mõjutatud funktsionalistlikus stiilis sünagooge.
Tallinna uue sünagoogi puhul võime samuti rääkida just kõrgema keskklassi maitse-eelistustest. Enamik Eesti arhitektuuriteadlikust tellijaskonnast eelistabki just niisugust betooni ja klaasi koosmõju. Kindlasti ei ole see mõeldud kriitikana. KOKO arhitektuuribüroo projekteeritud sünagoog mõjub äärmiselt sümpaatselt tänu oma funktsionaalsusele ja samas teatud klassikalisusele, mis peitub hoone arhitektuurikeeles. Huvitav on ka asjaolu, et muidu nii põhjamaiselt karge välisilmega hoone sisemuses, seda just sünagoogi osas, tuleb esile teatud lõunamaine/orientaalne aktsent ja seda tänu sisselõigatud granaatõunapuu motiiviga vaheseintele.
Sünagoogi ehitamise tõttu on Karu tänavast saamas tõeline kohaliku juudikogukonna keskus. Erinevalt enamikust Euroopa linnadest ei kujunenud varasematel sajanditel Tallinnas ega üheski teises Eesti linnas välja juudi linnaosa ja seda peamiselt seetõttu, et siinne juudi asustus oli suhteliselt hiline. Euroopas võime juudi linnaosadest aimu saada kas või tänavanimetuste järgi. Tavaliselt asuvad need linnajaod vanalinna äärealal, olles tänapäevaks küll saanud juba linnasüdameks. Muidugi ei koondunud juudi elanikkond linna äärealale mitte oma vaba tahte alusel, vaid ikka selle järgi, kuhu mõni tollane valitseja suvatses maad eraldada. Samas oli aga sellisel lähestikku elamisel ka oma positiivne praktiline eesmärk.
Esiteks pidi sünagoog asuma kindlasti vaid lühikese, erilist vaeva mitte nõudva jalutuskäigu kaugusel kodust. Teiseks asusid seetõttu käe-jala juures ka koolid, koššer-kauplused, töökojad jne.
19. sajandil toimus ka Tallinnas teatav koondumine Maakri asumi kanti, kuid siiski ei julgeks praegu väita, kus oli põhjus ja kus tagajärg. Teise maailmasõja eelsel perioodil asusid juudikogukonna tähtsamad asutused linnas hajutatult.
Tallinna esimese sünagoogi puhul oli igati tähelepanuväärseks asjaoluks see, et hoone kerkis linna keskele varjamata oma funktsiooni, oma sünagoogiks olemist. Arvestades, et Eesti oli läbi aastasadade tugevasti mõjutatud saksakeelsest kultuuriruumist, peaks mainima, et nii Saksamaal kui ka Austria keisririigis võis mittekristlikke kultushooneid veel kuni 19. sajandi keskpaigani rajada vaid varjatult, peamiselt õuedesse. Ühe näitena võib siinkohal tuua Viinis asuvat 1825. aastal valminud Seitenstettenhofi sünagoogi, mille tänavafassaadi vaadates võib oletada, et tegemist on kõige tavalisema 19. sajandi Viini korterelamuga.
Veidral moel on ka Tallinna uus sünagoog asetunud mitte küll oma arhitektuuri, vaid asukoha poolest pigem just viimasesse mustrisse. Põhjus on puhtpraktiline, sest krunt oli olemas ning ka kogukonna enda toimimise seisukohalt oli see parim asukoht. Vast valminud hoone ei varja küll oma olemust, kuid tundub ometi olevat selja keeranud Narva maanteele ja vaikselt endasse tõmbunud. Ehk süvendab seda muljet kitsuke Karu tänav ja suured pärnad, mis hoonet just suvisel ajal oma lopsaka lehestikuga varjavad, kuid vahel tundub, et peaukse lõunamaine granaatõunapuu vajab rohkem valgust.
Lõpetuseks peab nentima, et uue moodsa arhitektuuriga kohalikust kontekstist lähtuva sünagoogi rajamine oli ainuvõimalik lahendus. Algne plaan tuua Karu tänavale üle vähendatud kujul vana Maakri tänava sünagoogi fassaad oleks olnud arhitektuuriline lapsus. Nii nagu on kadunud tollane kogukond, nii on saanud minevikuks ka vana sünagoog. Samasse vette teist korda ei astuta.
Mida toob tulevik uuele pühamule? Juba ehitamise ajal, kui sünagoogi seintel ilmus nähtavale
katuse laineline joon, öeldi naljatamisi, et joone kulg näitab ka Eesti juudi kogukonna käekäiku kõigi mõõnade ja tõusudega. Küsimus on aga vaid selles, et mis pidi seda siis tegelikult peaks lugema? Kas juudi traditsioonist lähtuvalt, s.t paremalt vasakule, või üldise Euroopa tava kohaselt ikka vasakult paremale, aga eks aeg näitab.
Viimastel kuudel on kogukonnas peetud mitu pulmapidu ning tähistatud ka laste sünde. See annab kindlasti lootust helgema tuleviku suhtes, sest kui tsiteerida rabi Shmuel Koti, siis hoonet kui sellist on kindlasti kergem üles ehitada kui kogukonna elu, kuid kui hoone on juba valmis, siis peaks ka elu enda areng sujuvam olema.
Kunagi, 1883. aastal, leidis üks selline avamine juba aset. Siis avati Tallinnas esimene sünagoog Eestis. See oli projekteeritud Nikolai Thamme (vanema) poolt ning asus Maakri tänaval, kuskil praeguse City Plaza ja Radissoni vahelisel alal. Hoone mõjus oma klomppaest fassaadiga äärmiselt imposantsena, seda eriti võrreldes ülejäänud tollase Maakri asumi puithoonestusega. Thamme projekteeritud sünagoog oli küllaltki eklektilise arhitektuurikeelega. Eeskujuks oli võetud umbes nelikümmend aastat varem Viinis valminud mauri-romaani sugemetega sünagoog. Klomppae kasutamine oli vist ka ainus märk, mis viitas hoone asukohale Eestis, kuid seegi väline tunnus sai hiljem üle krohvitud.
Säärane eklektilisus ei ole aga sünagoogide arhitektuurile võõras. Stiili valik on alati olenenud antud aegruumist. Nii on Euroopa varasematel meie päevini säilinud sünagoogidel palju ühist Rooma-aegsete basiilikatega. 19. sajandil Euroopas ehitatud sünagoogide puhul tuleb aga arhitektuuristiili määratlemisel tõdeda, et valitses eklektika, mille kallutatus olenes ajahetkel valitsevast suundumusest ja kõrgema keskklassi maitse-eelistustest. Sellal kippus eelistus kalduma ümarkaarelise romaani- ja bütsantsarhitektuuri suunas, millele anti teatav orientaalne aktsent. Pikka aega arvati, et selline orientaalsus viitab mingil moel vanale Iisraelile.
Nii tekkisidki Euroopa sünagoogide arhitektuuri sellised voolud nagu “Egiptuse stiil”, “mauri stiil” jne. Esimesel ei ole aga eriti midagi ühist Egiptusega ega viimasel hilisest keskajast pärit mauri stiilis sünagoogide arhitektuuriga, mis on veel tänaseni Hispaanias säilinud. Neogootikat kasutati sünagoogide ehitamisel suhteliselt harva, sest seda identifitseeriti eelkõige kristliku kiriku arhitektuuriga. 20. sajandi 20.–30. aastatel hakkasid sünagoogide arhitektuuris levima ka modernismi lained, näiteks Saksamaal ehitati just siis terve rida Bauhausist mõjutatud funktsionalistlikus stiilis sünagooge.
Tallinna uue sünagoogi puhul võime samuti rääkida just kõrgema keskklassi maitse-eelistustest. Enamik Eesti arhitektuuriteadlikust tellijaskonnast eelistabki just niisugust betooni ja klaasi koosmõju. Kindlasti ei ole see mõeldud kriitikana. KOKO arhitektuuribüroo projekteeritud sünagoog mõjub äärmiselt sümpaatselt tänu oma funktsionaalsusele ja samas teatud klassikalisusele, mis peitub hoone arhitektuurikeeles. Huvitav on ka asjaolu, et muidu nii põhjamaiselt karge välisilmega hoone sisemuses, seda just sünagoogi osas, tuleb esile teatud lõunamaine/orientaalne aktsent ja seda tänu sisselõigatud granaatõunapuu motiiviga vaheseintele.
Sünagoogi ehitamise tõttu on Karu tänavast saamas tõeline kohaliku juudikogukonna keskus. Erinevalt enamikust Euroopa linnadest ei kujunenud varasematel sajanditel Tallinnas ega üheski teises Eesti linnas välja juudi linnaosa ja seda peamiselt seetõttu, et siinne juudi asustus oli suhteliselt hiline. Euroopas võime juudi linnaosadest aimu saada kas või tänavanimetuste järgi. Tavaliselt asuvad need linnajaod vanalinna äärealal, olles tänapäevaks küll saanud juba linnasüdameks. Muidugi ei koondunud juudi elanikkond linna äärealale mitte oma vaba tahte alusel, vaid ikka selle järgi, kuhu mõni tollane valitseja suvatses maad eraldada. Samas oli aga sellisel lähestikku elamisel ka oma positiivne praktiline eesmärk.
Esiteks pidi sünagoog asuma kindlasti vaid lühikese, erilist vaeva mitte nõudva jalutuskäigu kaugusel kodust. Teiseks asusid seetõttu käe-jala juures ka koolid, koššer-kauplused, töökojad jne.
19. sajandil toimus ka Tallinnas teatav koondumine Maakri asumi kanti, kuid siiski ei julgeks praegu väita, kus oli põhjus ja kus tagajärg. Teise maailmasõja eelsel perioodil asusid juudikogukonna tähtsamad asutused linnas hajutatult.
Tallinna esimese sünagoogi puhul oli igati tähelepanuväärseks asjaoluks see, et hoone kerkis linna keskele varjamata oma funktsiooni, oma sünagoogiks olemist. Arvestades, et Eesti oli läbi aastasadade tugevasti mõjutatud saksakeelsest kultuuriruumist, peaks mainima, et nii Saksamaal kui ka Austria keisririigis võis mittekristlikke kultushooneid veel kuni 19. sajandi keskpaigani rajada vaid varjatult, peamiselt õuedesse. Ühe näitena võib siinkohal tuua Viinis asuvat 1825. aastal valminud Seitenstettenhofi sünagoogi, mille tänavafassaadi vaadates võib oletada, et tegemist on kõige tavalisema 19. sajandi Viini korterelamuga.
Veidral moel on ka Tallinna uus sünagoog asetunud mitte küll oma arhitektuuri, vaid asukoha poolest pigem just viimasesse mustrisse. Põhjus on puhtpraktiline, sest krunt oli olemas ning ka kogukonna enda toimimise seisukohalt oli see parim asukoht. Vast valminud hoone ei varja küll oma olemust, kuid tundub ometi olevat selja keeranud Narva maanteele ja vaikselt endasse tõmbunud. Ehk süvendab seda muljet kitsuke Karu tänav ja suured pärnad, mis hoonet just suvisel ajal oma lopsaka lehestikuga varjavad, kuid vahel tundub, et peaukse lõunamaine granaatõunapuu vajab rohkem valgust.
Lõpetuseks peab nentima, et uue moodsa arhitektuuriga kohalikust kontekstist lähtuva sünagoogi rajamine oli ainuvõimalik lahendus. Algne plaan tuua Karu tänavale üle vähendatud kujul vana Maakri tänava sünagoogi fassaad oleks olnud arhitektuuriline lapsus. Nii nagu on kadunud tollane kogukond, nii on saanud minevikuks ka vana sünagoog. Samasse vette teist korda ei astuta.
Mida toob tulevik uuele pühamule? Juba ehitamise ajal, kui sünagoogi seintel ilmus nähtavale
katuse laineline joon, öeldi naljatamisi, et joone kulg näitab ka Eesti juudi kogukonna käekäiku kõigi mõõnade ja tõusudega. Küsimus on aga vaid selles, et mis pidi seda siis tegelikult peaks lugema? Kas juudi traditsioonist lähtuvalt, s.t paremalt vasakule, või üldise Euroopa tava kohaselt ikka vasakult paremale, aga eks aeg näitab.
Viimastel kuudel on kogukonnas peetud mitu pulmapidu ning tähistatud ka laste sünde. See annab kindlasti lootust helgema tuleviku suhtes, sest kui tsiteerida rabi Shmuel Koti, siis hoonet kui sellist on kindlasti kergem üles ehitada kui kogukonna elu, kuid kui hoone on juba valmis, siis peaks ka elu enda areng sujuvam olema.