Teksapükste lugu

Kuidas sündisid esimesed teksapüksid ja mis neist edasi sai? Teksade ajalugu uuris Anu Samarüütel.

Miljonid inimesed üle maailma tõmbavad igal hommikul jalga teksapüksid. Sealjuures enamikule neist ei meenugi, et kunagi seostusid needsamad püksid inimeste meeles Metsiku Lääne ja kauboidega. Teksade ümbert on haihtunud ka 50ndatel tekkinud mässumeelsuse aura, mille tekkele aitasid filmilinal kaasa noored ja vihased mehed James Dean ning Marlon Brando. Pool sajandit tagasi demonstreeriti teksade kandmisega oma vastalisust vanema generatsiooni ideaalide suhtes. Tänapäeval käivad aga pensionäridki teksapükstes! Teksade tähendus on 21. sajandiks ilmselt muutunud. Küsimus on, milliseks. Ja kuidas üldse sai jämedakoelistest tööpükstest maailma populaarseim riideese?

Kuidas kõik algas

Eestikeelne sõna “teksased” vihjab ilmselt Teksase kauboidele, kes neis vastupidavates tööpükstes lausa elasid. Inglise keeles kutsutakse teksasid nii denim’iteks kui jeans’ideks. Mõlemad sõnad on tulnud teatud kangaste nimedest, mida kasutati tööriiete valmistamiseks.

Denim’i algse päritolu kohta on hulk legende ja arvamusi. Enamasti väidetakse, et “denim” on lühend prantsuse väljendist “serge de Nimes”, mis tähendab serge’i kangast Nimes’i linnast. Serge de Nimes’i tehti juba enne 17. sajandit ja seda kooti villasegust, kuid denim on alati puuvillane. Denim’il ja serge de Nimes’il on siiski niipalju ühist, et nad mõlemad on kootud twill-koes. Samal ajal tehti Itaalia linnas Genovas kangast, millel linna järgi nimeks “jean”. Jean’i kooti villa, linase ja puuvilla segust, kuid alates 18. sajandist hakati seda valmistama puuvillast. Need kangad olid küllaltki sarnased, kuid denim oli kootud nii, et lõimelõngad olid valgest ja koelõngad sinisest lõngast. Jean’i tehti aga ühevärvilisest lõngast.

18. sajandi lõpul reisisid nii denim kui jean Ameerikasse, kus neid mõlemaid tootma hakati. 19. sajandi Ameerikas olid mõlemad materjalid hästi tuntud, kuid kaks täiesti erinevat kangast. Tugevat denim’it kasutati enamasti raske kehalise töö tegijate tööriieteks. Pisut nõrgemast jean’ist tehti aga praktilisi igapäevariideid.

Teksapükste sünd

1847. aastal emigreerus Saksamaalt Ameerikasse Baieri päritolu noormees Loeb Strauss. Koos ema ja kahe õega asus 24aastane Loeb elama New Yorki, kus ta sai tööd oma poolvendade hulgimüügifirmas, mis kauples kanga, voodipesu, rõivaste ja muu sellisega. Aastal 1850 võttis Loeb eesnimeks Levi ning kui 1853 anti talle Ameerika kodakondsus, otsustas ta kolida San Franciscosse ja alustada oma äri. Californias möllas tol ajal kullapalavik ning San Francisco kihas kullakaevajatest, kelles Levi Strauss nägi potentsiaalset klientuuri.

Ta avaski seal oma vendade äri osakonna, müües patju, kangarulle, tekke, aluspesu ja riideid ning 20 aastaga sai temast edukas ettevõtja. Straussi klientide hulgas oli ka üks Lätist Ameerikasse emigreerunud rätsep, Jacob Davis. Aastal 1872 saatis Davis Straussile kirja, milles kutsus viimast endale äripartneriks. Davis oli leiutanud mooduse, kuidas vaskneetide abil rõivaste rebenemisohtlikke kohti tugevdada. Ta tahtis oma leiutist patenteerida, kuid tal puudus selleks vajalik 68 dollarit. Ta kirjutas, et kui Strauss maksaks selle summa, siis võiksid nad “hakata koos needitud rõivaid valmistama ja nendega palju raha teenida”.

20. mail 1873 saidki mehed patendi ning seda kuupäeva peetakse teksapükste sünnipäevaks. Davis kolis seejärel samuti San Franciscosse, et hakata püksitootmist organiseerima. Partnerid otsustasid, et kõige otstarbekam on valmistada tugevast denim’ist neetidega tööpükse, mis said nimeks “waist overalls” ehk “taljetunked”. Välimuselt olid 130 aastat tagasi valmistatud taljetunked täitsa tänaste pükste moodi ning tagataskutelgi ilutsesid neil “kotkatiivad” nagu praegugi.

19. sajandi lõpul tootis Levi Strauss & Co mitme tegumoega pükse. 1890ndatel anti ühele neist mudelitest nimeks Levi’s 501, millest said maailma enim müüdud teksased.

Veider on mõelda, et ajal, kui esimesed teksapüksid leiutati, kandsid naised veel korsetti ja turnüüri ning mehed silinderkaabut. Kui ülejäänud to lle aja moeröögatused on ajaloo prügikasti lennanud, siis elu teksadeta ei kujutaks keegi ette.

Levi’se pükse müüdi põhiliselt California töömeestele, kuid nõudlust kvaliteetsete tööriiete järgi oli mujalgi. Nii pani aastal 1889 Kansase osariigis tootmise püsti veel teinegi teksatootja Lee. Aastal 1904 asutati aga Põhja-Carolinas Blue Bell / Wrangler.

Kuna neetimise patendiõigus anti Levi Straussile vaid 20 aastaks, siis nüüd võis igamees seda nippi oma pükste tegemise juures kasutada.

Tööpükstest moepüksteks STRONG>
Algusaastatel olid teksapüksid kullakaevajate, kauboide, farmerite ja raudteetööliste riietuseks. Kuid alates 30ndatest väntas Hollywood ohtralt filme metsikust läänest ja kauboidest, ning vaprate ja nägusate peategelaste poolt kantud teksapükstele hakati hoopis teise pilguga vaatama. Üha enam leidsid teksad kasutust ka mugavate puhkuseriietena.
Tõeline teksabuum puhkes aga pärast Teist maailmasõda, mil noorsookultuur pead tõstis ja Ameerika teismelised oma identiteediotsinguid alustasid. Keskklassi noored ei tahtnud enam sarnaneda oma vanematele, ning mässaja univormiks sobisid ikka veel tööriieteks peetavad teksad suurepäraselt.
40. aastate lõpus terroriseerisid California väikelinnu mootorratturite gängid, kes kujutasid ette, et on 20. sajandi kauboid, teksapükstes ja Harley Davidsonide turjal.
50ndate alguseks muutus denim noorte seas üha populaarsemaks. Ameerika filmid The Wild One (1953), On the Waterfront (1954) ja Rebel without the cause (1955), kus peaosalisteks olid karismaatilised staarid Marlon Brando ja James Dean, õhutasid teksavaimustust veelgi tagant ja peagi jõudis teksahullus ka Euroopasse.
50ndatel hüppasid teksapükstesse ka naised. Marilyn Monroe ja Jayne Mansfield esinesid tolle aja kohta sensatsiooniliselt liibuvates teksades ning iga tüdruk sai aru – tahad olla seksikas, kanna teksasid.
Kui aastal 1957 Elvis laulis ja tantsis oma Jailhouse Blues’i, seljas denim’ist vangikostüüm, said rock’n’roll ja denim lahutamatuteks.
Edevad püksid
Euroopa rõivatootjad hakkasid teksasid valmistama 50ndate lõpul, kuid noored hindasid siiski üle kõige Ameerika pükse.
60ndate keskel San Franciscos sündis aga hipiliikumine ja äkki avastati, et denim on ideaalne, odav, funktsionaalne kangas, mille kaudu oma identiteeti väljendada. Teksamood sai uue tõuke, kui inimesed hakkasid ise oma riideid ümber disainima ja neid isikupärasemaks muutma. Customized denim ehk isekaunistatud teksa oli märksõna, ning Euroopas võis näha teksapükstest ümber tehtud mütse, kotte, kingi ja seelikuid. Tootjadki said sellest inspiratsiooni ja asusid eksperimenteerima eri pesuefektide, lõigete, värvi ja tugevusega teksadega. Oluliseks murranguks oli ka see, et teksadest sai unisex-rõivas, mida võis kanda igaüks. Kuna nõudmine oli suur, siis avasid uksed ka esimesed teksapoed, pakkudes tihti üsna veidraid mudeleid, millel tagasihoidlike tööpükstega suurt sarnasust küll enam polnud. Denim’i mässaja-vaim oli aga ikka veel elus, ning näiteks Woodstocki kogunenud festivalipublik eelistas kindlalt denim’eid. Ka kultusfilmid, nagu Easy Rider (1969), aitasid teksakandjatele meenutada nende pükste ideoloogilist tausta.
70ndatel leidis aga aset kummaline muutus: esimest korda hakkas teksaturgu mõjutama Euroopa. Tootjad nagu Peter Golding Suurbritannias, Fiorucci Itaalias ja Marithe ja Francois Girbaud Prantsusmaal hakkasid tootma sellised mudeleid, mis täielikult erinesid Ameerika originaalidest. Popiks said madala vööjoonega ja alt laienevad hipsterid ja teksaülikonnad ning ka moekunstnikud hakkasid denim-kangaga omasoodu katsetama. Eurooplaste leiutised võeti Ameerikas hea meelega vastu ning teksasid hakkas kandma ka vanem generatsioon. Teksade imago oli seotud noorusega ja kes ei tahtnud siis olla igavesti noor.
Kui 60ndatel kaunistas igaüks oma teksapükse, nagu oskas, siis 70ndatel lõi laineid kommertslikult dekoreeritud denim. Päevavalgust nägid disko-ajastu lapsed – ohtralt pärlite, litrite, tikandite ja värviga kaunistatud püksid. Teine nähtus 70n date ja 80ndate alguse teksamoes olid kuulsuste nime kandvad teksad. Tuntud staarid ja seltskonnalõvid Gloria Vanderbilt, Joan Collins ja isegi juuksur Vidal Sassoon panid oma nimed teksasildile. Tolle aja kuum hitt oli aga stretch-teksad, mis tegelikult eksisteerisid juba alates 60ndatest.
Tagasi juurte juurde
Tasapisi muutus probleemiks teksade ületootmine ja 80ndate alguses hakkas klassikaliste teksade valmistajatele nende seisund tõsist muret valmistama. Olukorra lahendas Levi’s, kes algatas “tagasi juurte juurde” kampaania, propageerides oma legendaarsed Levi’s 501 pükse, ja tegi neist soodsat hetke kasutades massituru trendi. Teised vanad teksatootjad järgisid Levi’se eeskuju ning autentsed ja pika ajalooga püksid hakkasid peagi yuppie’dele väga meeldima.
90ndate alguses publiku huvi teksade vastu langes ning tootjate põhieesmärgiks sai vanadele sinistele uue näo leidmine ja tootmise loodussõbralikumaks muutmine. Näib et eesmärgid on õnnestunud täide viia. Iial varem pole teksamood olnud nii intrigeeriv kui 20. sajandi lõpul. Uusi lahendusi pakkuvaid noori teksatootjaid tekib üha rohkem ning jällegi on vana hea Levi’s end esirinda sättinud. 2000. aastal tuli Levi’s välja ennenägematute ergonoomiliste teksade kontseptsiooniga. “Inseneriteksade” küljeõmblus võttis kurvi üle põlve ja lõppes hoopis jala ees, andes niiviisi põlvele kumerust ja pükstele kummaliselt kõvera silueti. Paistab, et 21. sajandi alguseks on ära proovitud kõikmõeldavad lõiked, värvid, pesud ja töötlusviisid, nii et on raske ette kujutada, mida veel teksapükstega teha annaks.
Mida räägivad teksapüksid aga tänapäeval?
Täpselt seda, mida keegi kuulda soovib. Hiphopparitele ühte, skateboarder’itele teist, mõne muu alakultuuri esindajale kolmandat lugu. Tavalisele inimesele on nad aga lihtsalt mugavaimad püksid maa peal ja midagi enamat ei oskaks ta soovidagi.

LEVI’S – Püksid kullakaevuritele
Levi Strauss ja rätsep Jacob Davis patenteerisid aastal 1873 rõivaste neetimise tehnoloogia ja asusid samal aastal tootma neetidega tugevdatud denim’ist tööpükse, millel tagataskul “kotkatiibade” kujutis. Need tiivad on vanim kasutusel olev rõiva kaubamärk. Teise maailmasõja ajaks asendati tikitud tiivad kokkuhoiu mõttes trükitud motiiviga.
Nahast firmasildi patenteeris Levi Strauss & Co 1886. See vahetati pressitud papist sildi vastu 50ndate lõpul – 60ndate algul naha kalliduse tõttu. Kuid 201 “Waist Overalls”, mis on 501® pükste odavam versioon, said linase ja hiljem õliriidest sildi.
Millised täpselt olid esimesed püksid, pole teada, sest 1906 maavärinas ja tulekahjus hävisid Levi Strauss & Co arhiivid. 2001. aastal õnnestus firmal tagasi osta paar teadaolevalt vanimaid Levi’se pükse 1880. aastatest. Nevadast leitud uunikumi eest maksis Levi Strauss & Co ligi 46 532 US dollarit, mis on umbes 750 000 krooni.
Levi Strauss ise suri 1902, olles 73aastane. Ta pärandas firma oma nõbudele, kes pärast 1906. aasta hävitavat maavärinat äri taas üles ehitasid. Järgmisel aastal müüs Jacob Davis oma osaluse firmas tagasi.
Kuni 60ndateni kutsuti Levi’se teksasid “overallideks”. 60ndatel hakati neid ametlikult jeans’ideks kutsuma.
Levi’s on läbi aastate ajaga kaasas käinud. 2000. aastal tõi Levi’s välja uue kontseptsiooniga kollektsiooni Levi’s Engineered Jeans, mis kasutab riiete disainis ergonoomilisi lahendusi. Lisaks taastoodab Levi’s vanade mudelite võimalikult originaalilähedasi koopiad, mida müüb Levi’s Vintage Clothingi nime all. Levi’se kuumim kollektsioon on aga Levi’s Red, mis on omamoodi loominguline labor, kus testitakse kõige värskemaid ideid, mida siis teistes kollektsioonides lahjendatud kujul korratakse. Selles kollektsioonis on olnud näiteks nii kanepist kui ka paberist “teksapükse” .

Levi’s 501
On maailma vanim ja enmimmüüdud teksamudel, mis esimest korda ilmus välja 1890. aastatel. Levi’s 501 valmistatakse spetsiaalsest tugevast xx denim’ist, ning mudeli disaini on säilitatud muutmata tänaseni. Punane sildike, mis paikneb parema tagatasku vasakul küljel, pandi sinna esmakordselt aastal 1936, et püksid oleksid juba kaugelt äratuntavad. Kuni 1971 kirjutati E punasel sildil suure e-ga. Aastast 1971 muudeti e aga väikseks, fondi moderniseerimise eesmärgil. Levi’s 501-l on alati nööpidega kinnis, kahe neediga taskud ja punasega trükitud nahast lapp seljal. Õige kuju saavutavat levised alles siis, kui neid 3 korda läbi pesta, misjärel nad võtavad omaniku keha kuju.

Lee – teksad, mis ehitasid Ameerika
1889 lõi H. D Lee Kansases oma firma, mis tegeles hulgimüügi ja töörõivaste tootmisega. Lee klientideks olid kesklääne farmereid ja töölised. Lee leiutiseks olid bib’n’brace tunked. Neile järgnes klassikaline Union All kombinesoon aastal 1917.
1924. aastal valmistatud Lee Riders 200 teksadest sai Ameerika Lääne legend – need püksid olid loodud rodeokauboidele ja kõigile kõvadele meestele. Neid hakati nimetama “teksad, mis ehitasid Ameerika”. Ridersitega lõi Lee enesele Metsiku Lääne imago. 1926 oli Lee eismene teksatootja, kes pani oma teksadele luku. Lee tuli lagedale ka uue kontseptsiooniga, “tailored sizes”, olles seega esimene kompanii, mis pakkus igale kehale õige suurusega rõivaid.
Pärast Teist maailmasõda nautis ka Lee teksade populaarsuse kasvu. Western Look oli popp, Lee Riders sai nahast sildi, ning kollektsiooni lisandusid ka särgid ja jakid. 50ndateks tuli kompanii välja innovatiivse kollektsiooniga Leesures by Lee – tulles nii vastu vabaajarõivaste turu kiirele kasvule. Alates 1969 on Lee osa maailma suurimast teksagrupist VF Corporation.

Wrangler – rodeo staar
Blue Bell Overall Company asutati 1904 Põhja-Carolinas ning 1926 ühines firma tööriiete valmistaja Big Ben Manufacturing Companyga. Blue Belli leivanumbriks olid tugevast denim’ist, ruudulise villase voodriga tööjakid, kombinesoonid ja work jeans’id, mis olid Blue Belli versioon tunkedest.
Teise maailmasõja algul sai Blue Bellist USA armee põhivarustaja, kui aga sõda läbi, pöördus ta tagasi teksade tootmise juurde. Blue Belli eripäraks oli nende Western-imago, ning firma otsustas tuua välja õiged metsiku lääne stiilis teksapüksid ehk Western-Style Blue Jeans. Nii sündiski kaubamärk Wrangler. Wrangleri 11MW jeans (Men/Western) said kuulsaks kui püksid, mida kannavad tipp-rodeostaarid. Wrangleri teksad ratsutasid Hollywoodi filmis Rodeo Ben ning populaarsust kasvatas ka televisiooniseriaal, mille peategelane Hopalong Cassidy kandis esimesi musti teksasid. Wrangleri üks kuumimaid hitte on boot-cut-püksid. Aastal 1984 sai Wranglerist erafirma.

Puust & punaseks

Teksatundja sõnastik
nagu balletikeel on prantsuse keel, nii on teksakeel inglise keel.

Big E – enne 1971. aastat valmistatud levi’s 501 teksad, mille punasel sildil on Levi’s kirjutatud suure E-ga. Big E teksad on eriti nõutud denim’i insider’ite seas, nad olid tehtud kitsamast kangast, mille servas jookseb punane niit. Pükste siseõmbluses on see punane joon näha.
broken twill – Wrangleri poolt 1964 kasutusse võetud kuulus mittekeerduv kude. Sellest valmistatud pükste säär ei kisu kiiva, nagu teksadel tavaliselt juhtub.
denim’i kaal – kanga kaalu arvestatakse untsides ruutjardi kohta. Raskeim denim on 15 1/2 oz või enam, keskmiselt raske 13 3/4 – 14 3/4 oz, keskmine kaal on 10–13 oz ja kerged ja särgikangad on 4–9 oz.
double-dyed denim – tehtud lõngast, mida on indigovanni kastetud 12 kuni 16 korda tavalise 6 kuni 8 asemel. Tulemuseks sügav, rikkalik värv.
Indigo – looduslik sügavsinine värvaine, millega traditsiooniliselt denim-kangast värviti. Kandes kulub tasapisi maha. Traditsioonilisel indigol on punakas toon, mis on eriti nõutud.
Left Hand denim – denim, mille diagonaaljooned tõusevad vasakule poole. Eriti pehme ja hea denim, mida on aga raske toota ja viimistleda. Esimesena kasutas seda Lee.
open end denim – open end denim on tavapärane ja levinud, odavam kui ring-spun denim. Open end ketrus on efektiivne ning kangas ühtlane ja lame. Märgistatakse initsiaalidega O.E.
Pre-shrunk denim – eelkahandatud püksid. 1947 tegi Blue Bell esimesed Wrangleri teksad, mis olid eelkahandatud, garanteerides, et edaspidi ei tõmbu nad kokku rohkem kui 2%.
Right Hand – denim’i algne kudumisviis, kus twill-jooned tõusevad diagonaalselt paremale.
ring denim – traditsiooniline denim-kangas, mis on vastupidav, kvaliteetne ja kallis. Katsudes pehme ja ebaühtlase pinnaga. Kudumisel kasutatakse ebaühtlast ring-spun-lõnga. Vanasti kooti ring denim’it kitsastel 75 cm laiustel telgedel, mis tänaseks on praktiliselt kasutuselt kadunud. Tänapäeval tehakse ring denim’it ka moodsa robottehnoloogia abil. Teiste seas kasutab ring denim’it Levis.
ring optic denim – näeb välja nagu ring denim, aga pole seda. Kõigepealt muudetakse open end lõng eriketruse abil välimuselt ring-spun lõnga sarnaseks. Seda saavutatakse peenest jämedamaks kõikuva ketrusprotsessi abil.
ring-ring või double ring – vihjab denim’ile, mille lõime ja koelõngad on mõlemad ring-spun-lõngast. Ring-ring on pehmem kui ring denim ja seda peetakse denim’ite kuningaks.
ring-spun – seda lõnga saadakse aeglase ja töömahuka protsessiga. Ketrusel kasutatakse pikemaid kiude, mille tulemuseks on loomulikult ebaühtlane lõng, mis eriti hinnaline.
shrink-to-fit – kauboide nipp, et teha uued püksid pehmeks ja panna paremini istuma. Selleks tuli uued püksid vette kasta, et nad kokku tõmbuksid. Kui siis teksad jalga pandi, võtsid nad omaniku keha kuju. Levi’s 501 on esimesed shrink-to-fit-püksid.
selvage – rebenemise vältimiseks tihedamas koes kootud kangaserv, kuhu on lisatud värviline niit. Algul kasutas Levi Strauss tavalise servaga kangast. Aastast 1927 hakkas firma Cone Mills valmistama Levi’sele punase servatriibuga rasket denim’it. Aeg-ajalt on Levi’s kasutanud ka eri värvi triipe: 1920 välja tulnud 20201 teksadel on sinine servaniit. Kui Levi’se värv on punane, siis Lee’l roheline ja Wrangleril kollane.

Vanadelt teksatootjatelt näpatud nipid

Needid: esimeste teksade rebimispunktid olid needitud. Neet oli ka esikinnise all, kuid hiljem jäeti see klientide soovil ära.
Tagatasku needid: alguses olid teksade tagataskutel needid, kuid kuna need kriimustasid sadulat ja mööblit, siis peideti needid tasku serva alla. Hiljem asendati kaetud needid tagataskul siksak-kinnitusega.
Volditud ja mahaõmmeldud esikinnis ja neetidega rinnataskud: need detailid on samuti esimestelt teksajakkidelt.
Neet varrukal: esimestel teksadel olid needid kõigis rebimiskohtades, kaasa arvatud mansetiava tipus.
Punane kangaservaniit: kadus siis, kui denim-kangas muutus 29 tollist 61 tolli laiuseks.
Tagataskute dekoratiivtikand: esimesena tikkis oma taskutele kotkatiivad Levi’s aastal 1873.
Tüüpiline püksikinnis: varastel teksadel oli alati viis nööpi ja kinnise all neet.
Saehamba tasku: see taskuklapp on inspireeritud Levi’se Sawtooth mudelist, mida valmistati 50ndatel ja 60ndatel.
Vööpingutaja: ürgteksadel polnud vööaasu, püksid püsisid üleval trakside ja selja peal oleva vööpingutaja abil.
Nahast silt: esimese nahast sildi pani Levi’s aastal 1886, hiljem hakati kasutama pressitud pappi.
“Storm Rider” jakk: kuulus oma sooja voodri, puusani ulatuva pikkuse, velvetist krae ja mansettidega.