Tere tulemast Kosmose pesumajja!

Kuraator Rael Artel iseloomustab Peeter Lauritsa fotonäitust Lissabonis.

Peeter M. Lauritsa näitus “Veeuputus”
(koos Andres Lõo muusikaga)
Lissaboni Veemuuseumis, avatud 13. juulini.

Globaalsel visuaalkultuurimaastikul toimub kummaline, kuid intensiivne tõmbumine — Eesti ja Portugal on ulatanud käed. Viimase aasta jooksul on aset leidnud mitmeid massiivseid näitusi: “NYYD Estonian Maladdy” Zé Dos Bois galeriis, “High Input Low Noise” Rotermanni soolalaos ja metallikunsti “Õhuloss” Centro Cultural Belém’is. Nüüd on järg “Veeuputuse” käes.  
Peeter M. Lauritsa, Andres Lõo, Rosita Raua, Rael Arteli ja Museu da Agua (Veemuuseumi) koostöös sündinud “Veeuputus” on pigem etendus ja suurejooneline randevuu kui kanooniline kunstinäitus — kokku saavad Lissaboni Veemuuseumi sakraalse auraga arhitektuur ja selle ruumi kogemusest inspireeritud pildid, tervistav õhuniiskus ja vibrafonimuusika. Tulemuseks on visuaalselt atraktiivne ja semiootiliselt sünergeetiline ruum, multimediaalne kooslus arhitektuurist, fotograafiast ja muusikast. Kõigile meeltele orkestreeritud etendust dirigeerib ja doseerib takti- ning mõõdutundeliselt kujundaja Rosita Raud.
Kui mõtestada Lauritsa pilte kirjanduse terminites, pole tegemist mitte ulmeromaani või muinasjutuga. Pigem on kaheksakandilise põhiplaaniga maa-alune veekirik täis haikusid, mis sammaste vahel kaikudes hetkeks silme ette kangastuvad. See on pigem kõlav ja mitmeti mõistetav katke, kui alguse ja lõpuga lugu, pigem kollektiivse alateadvuse fragment, kui loogiline kulg.
Sama fluidumiga koketeerib Andres Lõo “Tühi ruum”, arhitektuuri ja muusika põimumisi kompav eksperimentaalne heliteos vibrafonile ja analoogsüntesaatorile. Minimalistlik mõtisklusmuusika loob meeleliselt pingestatud atmosfääri, mille märksõnadeks on psühhoaktiivsus, boreaalsus, elektrooniliste ja instrumentaalsete vahendite mitmehäälsus.
Vesi ja veeküllus on alati olnud aktuaalne teema ka Lissaboni linna jaoks. Vanima säilinud linnaosa Alfama nimi tähendab araabia keeli kohta, kus asuvad soojaveeallikad. Lisaks veel linna läbistavad akveduktid, maa-alune katakombidesüsteem ja 250 aastat vaba vett kõigile linnaelanikele. Imetlusväärne on linnaelanike suhtumine veesse — läbi katsumuste vaevaliselt linna jõudnud vesi on kallis ja püha.

Maauputus

Vees on jumalikult hea. Ei tahaks nagu välja tullagi. Elu aga puges veest välja ja hakkas maa peal vohama. Vohas ennast inimeseks. Sai maiseks ja läkski ülekäte. Peatselt jõudsid asjalood niikaugele, et loojal ei jäänud muud üle kui korraldada inimeste hulgas põhjalik pesu.  Hiljem kahetsusehoos lubas ta, et enam nii ei tee.
Sellest ajast algas maa pealetung. Nõnda tugev, et inimeste päritolu kippus ununema ja hakati juba rääkima rohkem mullast kui veest. Vaid vähesed mäletasid, et inimene on veest võetud ja veeks peab ta saama. Isegi olles olevat ta enamasti vesi, ja vaid kübeke mulda.
Seitse maist patuussi sigisid taas, seekord isegi võimsamalt kui kunagi varem. Maa oli võimust võtmas. Tundus, et kõik ongi läbi, sest Looja oli oma lubaduse andnud ja ta ei tohtinud enam sekkuda.
Kui kõik tundus kadunud olevat, taipas inimene ise, ja ta ei kõhelnud hetkegi.
Põlegu paadid ja vajugu vallid! Tagasi süütusse! Tagasi Emakese Vee üssa!
* * *
Lissaboni Veemuuseumis on veeuputust näha, kuulda, haista, ja ka omal nahal tunda. Parem võiks olla vaid siis, kui piletöör jagaks igale näitusekülastajale ka paari lõpuseid ja laseks kogu ruumi vett täis, siis tunneks ehk,  mismoodi see ka mekib.

RAIN TAMM
arhitekt