Kui Tru Thoughtsi kõige kallima tellimishinnaga artist, DJ ja igas tempos džässikate biitide programmeerija Will Holland ehk Quantic käesoleva sajandi algul oma live-funk-projekti moodustas, ei olnud kogu see uuestisünd veel moodi läinud. Läks paar aastat enne, kui Sharon Jones ja Dap Kings või Mark Ronson oma Versions-projektiga (mis hõlmas ka Amy Winehouse’ i) suurematesse plaadipoodisesse ja trendikatele tantsupõrandatele jõudsid. Nii et põhimõtteliselt võiks Holland endale vastu rinda taguda ja karjuda: “Mina olin enne.” Siis jalad seinale visata ja lihtsalt lulli lüüa. Aga ei. Selle asemel tiris mees oma bändi Colombiasse ja salvestas seal QSO neljanda plaadi.

Ei tea, kas kutid seal ka muude Colombia rahvuslike ekspordiartiklitega lähemalt tutvusid, aga kohalikku muusikat tõmbasid nad küll kõvasti sisse. Ehk siis hüvasti, rabe funk, ja tere tulemast, higist libe latiinolaks! Korralik B-film. Läikivates nailonsärkides ja pumatiga silutud juustega illegaalsetest immigrantidest kurikaelad keerutavad äärelinna salsaklubides veripunastes kleitides senjoriitasid. Tegelikult tuleb ju Hollandile au anda, et ta püüab edasi liikuda. Aga miskipärast ei tundu see olevat tee, mis mulle võiks väga istuda, sest suuremas osas jätab see samba-rumba-salsa trall mind üsna ükskõikseks.

Muidugi on ka toredamaid hetki. J-live’iga tehtud sambanumber “She Said What” võib küll kõlada pisut liiga Ugly Ducklingu jälgedes tammumisena, ent on siiski veidi värskema kõlaga. Noelle Scaggsi lauldud “Lead Us To The End” on puhas Texase funk ja “Marrakech” kaunistaks iga korralikku blaxplotation’it. Põhimõtteliselt tundub mulle, et kui Wim Wenders peaks kaaluma mingi uue Ladina-Ameerika teemalise filmi tegemist, siis saundträkki tal kaugelt otsida ei tuleks.
7