Ka Eesti toodab
Kuna Euroopa ootab Euroopa-sisest toodangut, peab iga, ka väikseima riigi toodangule tähelepanu pöörama.
Just väikestes riikides, mis on sõjakeerisest võrsunud, peitub tõhutu jõud. Kui nende maade toodang võrreldes Saksa toodanguga ongi ehk pisut veel lapsekingades, peab tegema kõik, et produtsente julgustada ja toetada. Nii saab filmiturgu mitmekesisemaks muuta.
Need maad ei pea matkima suuri filmimaid, vaid palju rangemalt kinni hoidma oma maa eripärasustest, oma kombeid ja tavasid, võitlusi ja heitlusi kujutama. Nii tekib nende vastu rahvusvaheline huvi.
Püüd oma maad näidata ajendas ka Siirius Filmi juhti härra Theodor Lutsu tegema filmi “Noored kotkad”, milles ta räägib eestlaste vabadusvõitlusest venelaste vastu.
Eestis elab ligikaudu 1,25 miljonit inimest. Seni on toodetud seal 5–6 filmi, eelmainitu on uusim ja märkimisväärseim.
Theodor Luts, kes on filmi lavastanud ja ise ka üles võtnud, on Eestis paljuloetud kirjaniku Oskar Lutsu vend ja filmi käsikirja autor. Härra Luts kasutas tuntud kodumaiseid näitlejaid.
Varsti saame näha puhast eesti filmi, mis on pigem kultuurfilm ja ajalooline dokument kui mängufilm.


Film, nagu öeldud, olevat linastunud sügisel 1928, täna on teada levitaja ja kinopidaja nimi – Biograph Film G.m.b.H, linastuskuupäev vajab veel selgitamist.
Ega selline info olegi nii ülearune – samal ajal, kui Saksamaa kinodes jookseb kümne tosina koopiaga meie värske lastefilm “Leiutajateküla Lotte”. Uks tehti lahti rohkem kui 70 aastat tagasi.
Arvustusi:
Kõne all olev film “Noored kotkad” on osalt üllatavalt hea. Ta käsitab meie vabadusvõitlust ning ületab oma lahingupiltidega kõiki suuri rahvusvaheliselt tuttavaid löökfilme sel alal. Ei mäleta kuski nii haaravat lahingutegevust nii kaunil maastikul näinud olevat. Ja siin on märgata, et sõjaväe juhatus suurelt ettevõttele vastu on tulnud, aru saades täielikult rahvuslikust tähtsusest, mis sarnasel filmil olemas. Ta on /…/ pilte luua aidanud, mis vaatajat lahinguärevusega täidavad. Sellest küljest oleks see töö esimese järgu eksportfilmiks.
Kuid muu osa on üsna sagedasti nagu filmi proov, veel mitte peaproovgi. Siin oleks parandada, seal ümber teha, siin retušeerida, seal välja tõsta, juurde lisada, välja lõigata ja ümber asetada. Ja seda saab, see on üsna kergegi…
Vigadeks peame lugema, et vabadussõja vaimustust eriti rõhutatakse korporantide juures… Maaelu on sentimentaliseeritud, ollakse sigade söötmisel ning vasikajootmisel luuleliselt hell. Metsavahi tütrel peaks ometi jahikoer olema, mitte süles kantav “spits”. Pealegi ei ole see elav koeratõug üldse mitte sülekoeraks loodud. Ja süles kantakse maal naisi, kui nad väga haiged on: maa ideaaltüübid ei ole nii abitud-haprad.
Psühholoogilisi vigu on nii mõnigi olemas: kui ratsamehed metsas kedagi taga ajavad, siis ei joosta mitte, püss seljas, teed mööda nende ees, vaid nimelt teelt metsa…Vastav tekst oleks nii mõndagi arusaamatust parandanud, näiteks, miks maasepa õde nii linnalik välja näeb. /…/ Muidugi oleks parem olnud otsekohe vastav kostüüm selga panna.
Kuid nagu öeldud, laseb see end kõik üsna kergesti parandada… Sest õige kinoinstinkt on siin pilte valmistanud täis hoogu ja temperamenti, liikuvust ja effekti…
K.A.H. (= Karl August Hindrey), Päevaleht nr 336, 9.12.1927

Th. Luts on ära teinud “Noorte kotkaste” filmimisega suure töö. Näite­juhi esikteos enam õnnestunud kui eelmised… on mõjuvaid stseene: meie vabatahtlike liinile jõudmine; soomusrongi kohalesõitmine, lai suure lahingu ala; fugaaside kaudu edasiantav korralik granaadilõhke­mise illusioon.
J.P. (=Jaan Pert), Postimees