Tiit Merenäkk "'Eurofilosoofia I."' Õpik-romaan
Autori entusiasm väärib kummardust, aga mis romaan või õpik see nüüd ikka on. Tegemist on filosoofia lugu ja mõningaid probleeme tutvustava raamatuga, mis on heas mõttes asjaarmastajalik. See võiks olla huviäratajaks teel päris-filosoofia juurde, sest raamat on täis värvikaid subjektiivseid hinnanguid ja seetõttu hästi irriteeriv, kuigi neis hinnanguis võhikule ka eksitav.
Merenäki odüsseia filosoofia vetes on kohati traditsionalistlik, kohati ökoloogiline, kohati kristlik aga ennekõike humaanne. Kohtab ka intrigeerivat vastandite ühtsust nagu Nõukogude aja mahategemine, samas kiitmine. Punase niidina jookseb läbi Lääne mõtlemise kriitika, milles näitlikeks argumentideks mõttepallid Arvo Valtoni romaanist "Tee lõpmatuse teise otsa". Pisut meenutab raamat vangide samalaadseid eeposi - oma vaatenurgast on see liigagi põhjalik, dotseeriv, ratsionaalne ja filigraanne teos. Autor teab tõde ja jagab ka teistele.
Inglise filosoof Francis Bacon kirjutas kunagi traktaadi soovitavatest teadustest - Scientae Desidaratae. Merenäki teos sobiks kujuteldava humanoloogia alla suurepäraselt. Võiks teha isegi alajotuse: posthuman studies. Viimseks kiituseks ei saa aga jätta ütlemata, et Merenäki raamatut oli igatahes huvitavam lugeda kui mõnd akadeemilist käsitlust.
