Tipptasemel suupill Pärnus

Pealtnäha lihtne instrument üllatas Pärnu I rahvusvahelisel suupillifestivalil, kirjutab Jaak Ojakäär.

Suupill pole tõepoolest vaid vestitaskusse mahtuv suveniir, vaid pill, millega võib imesid korda saata – kui mängida oskad. Pärnu suupillifestivali kunstiline juht Ilmar Tõnisson ja direktor Elmar Trink olid juuli viimaseks nädalavahetuseks suutnud kohale tuua igati esindusliku koosseisu pillimehi Austriast, Saksamaalt, Hollandist, Soomest, Inglismaalt ja mõistagi ka Eestist. Muusika, mida kuulda sai, oli üpris mitmekülgne, sest igal suupillimängijal on ju oma arusaam nii sellest, kuidas seda väikest instrumenti mängida, kui ka repertuaarist. See oli väga teretulnud, sest kuulda sai muusikat klassikatöötlustest džäss-popini, bluusist rahvamuusikani.

Sõbrad sõltumata stiilist
Hollandi kvarteti Fata Morgana liikmed kiitsid Pärnu festivali eelkõige seetõttu, et seal oli kontsertide kõrval jäetud piisavalt aega ka omavahel suhelda ja lihtsalt koos pilli mängida. Suupillimängijad tunduvadki olevat mõnus kogukond, kes naudivad nii muusika mängimist kui selle pakkumist kuulajatele. Hollandlased teenivad oma igapäevast leiba täiesti argistel elualadel, aga suupilli jaoks leiavad nad alati aega ja mängivad seda igati professionaalsel tasemel.
Täpselt nagu Gerhard Werner ja Walter Buchinger. Viimane pidas Pärnus ka kursuse suupillihuvilistele, kus sai teada palju uut ja huvitavat. Hilisemas intervjuus Vikerraadiole ütles Buchinger, et suupill on õige tänuväärne instrument, kuna seda ei pea tingimata väga varajases nooruses õppima. Ka keskealised suudavad juba mõne nädalaga omandada oskused, et oma sõpru-tuttavaid üllatada. Tipptasemele jõudmiseks kulub mõistagi rohkem aega – vähemalt 6-7 aastat. Kui iga algaja puhub suupillil mingi akordi, siis palju keerulisem on ühe konkreetse (ja õige) noodi kättesaamine, milleks suupillil peab teadupärast nii sisse kui välja hingama, opereerima kromaatilise nupuga ja leidma õige positsiooni, kus oma hingeõhku kasutada.

Kes mida mängib
Walter Buchinger mainis tagasihoidlikult, et tema on pühendunud rohkem õpetamisele, Gerhard Werner on vastupidiselt ere näide solistist, kes tuleb lavale valges smokingis ning jahmatab kõiki oma suurepärase mängutehnika ja laheda suhtlemisega. Aga suupillimängijad moodustavad ka palju ansambleid. Hea näide on Pärnu suupilliklubi Piccolo. Elmar Trink, Andrus Haugas, Andres Kokk, Felix Kark ja Ilmar Tõnisson on lisaks pillimängule pannud aluse (loodetavasti jätkuvale) Pärnu rahvusvahelisele suupillifestivalile. Ereda mulje jättis ka Fata Morgana, kes esitas n-ö seinast seina repertuaari pophittide töötlustest klassikani.
Mõni sõna tuleks kindlasti rääkida ka pillidest. Suupille on ju tegelikult lugematu hulk eri variante. Alates paarisentimeetristest (millega võib täiesti arvestatavalt musitseerida) ja lõpetades poolemeetriste “sekunda-pillide” ning veidi lühemate, aga seda paksematega, millelt bassihääled välja meelitatakse. Fata morgana kasutas pea kõiki, kuigi tähtsaim tundub olevat ikka see 10– 15sentimeetrine kromaatiline suupill, millel ulatust oma kolm oktaavi ja mänguvõimalusi mitte ainult ühes helistikus.

Jagati ka auhindu
Ja neid jätkus, sest suupillimeistrid mängisid eri koosseisudes ja eri repertuaari. Noorim osavõtja oli Inglismaalt pärit 12aastane Philip Achille, kohale tulnud koos emaga, kes teda hetkekski silmist ei lasknud. Ema suunavat kätt oli tunda ka repertuaarivalikus ja esinemises, mis oli nii noore poisi kohta klassikaliselt soliidne ja väljapeetud. Soome oli esindatud mitme pillimehe ja ansambliga, kes pakkusid eelkõige soome rahvalikus stiilis muusikat (Erkki Vihinen on tulnud muide ka maailmameistriks just rahvaliku muusika suupillimängijana diatoonilisel suupillil). Üritusele lisas veelgi kaalu, et kohal oli ka Pentti Varkila – IHO ehk Rahvusvahelise Suupillimängijate Organisatsiooni president.
Eesti lippu hoidsid kõrgel Tõnu Aare ja Apelsin ning Karl Madis ja Margus Martmaa koos akordionist Jaak Lutsojaga, viimased pälvisid samuti eriauhinna. Nii Tõnu Aare kui Karl Madise puhul võib tõdeda, et “oma reas” ehk siis bluusisuupillil ja improvisatsioonil põhinevas džässpopis olid nad kahtlemata parimad. Peaauhind läks siiski Hollandisse – Duo Cadence’ile, kus musitseerisid Paul Cornelissen ning Remco van den Boom.
Suupillifestival tõestas nii mõndagi – instrumendi väljendusvõimalusi ja seda, mil moel võib neid kasutada eri stiilides. Tõusis ka rahva huvi selle pisipilli vastu, sest külalised ei väsinud Pärnu publikut kiitmast. Ja loomulikult ka korraldajaid, kes olid tõesti tubli töö teinud. Nii et hankige endale suupill, mis ei maksa palju, on kerge õppida ja aitab stressi maandada.