Titaanide heitlus Pärdi muusika taustal
“Hodorkovski”
Režisöör Cyril Tuschi.
Kinos Artis.
Ütlen kohe alguses ära, et sakslase Cyril Tuschi aastatepikkuse töö tulemus, dokumentaalfilm “Hodorkovski” on tõesti väärt film. Esimesel vaatamisel jäänud mulje pisut igavast, klišeelikust algusest – Venemaa hoomamatust, raskestimõistetavust sümboliseeriv lumine lõputu avarus, Hodorkovski komsomolikaaslase jutud defitsiitsetest Jugoslaavia kingadest ja Soome salaamist – haihtus filmi edenedes, teistkordsel vaatamisel aga enam ei meenunudki. Süvenes austus filmimehe vastu, kes vene keelt oskamata ja Mihhail Hodorkovskist esiti mitte midagi teades võttis ette tõelise Kolgata tee – ajakirjandusvabaduse “musterriigi” kuulsaima vangi vastuolulise loo jutustamise.
Tuschi märgib filmis, et Hodorkovski toetajad jagunevad kolmeks – neoliberaalid, inimõiguslased ja need, kes peavad teda ilusaks. Tõepoolest, nähes endas kogu juudi ilu kvintessentsi koondavat meest kohtusaalis puuris seismas, võib vaatajas tõusta kaastunne ja ununeda asjaolud, mis Venemaa rikkaima mehe trellide taha viisid. Siiski tekib kohe ka küsimus, et miks ei istu Siberi avarustesse peidetud vangilaagrites teised oligarhid, mehed, kellele 1990. aastatel Venemaa rikkused laiali jagati. Päev pärast Hodorkovski vangistamist lasi seitse jõukaimat venelast Moskvast jalga, hirmus, et nemad on järgmised. Paistab, et piisas Hodorkovskist ja Platon Lebedevist (kes miskipärast on filmis tagaplaanile jäänud, sõna ei võta ja teda puudutavasse ei laskuta).
Iisraelis eksiilis elavate, tagaselja vangi mõistetud endiste jukoslaste Leonid Nevzlini ja Mihhail Brudno rääkima saamine on omaette saavutus, Nevzlini mugavalt toolis lösutav laisalt artikuleeriv kogu peidab endas kindlasti saladusi, mis Hodorkovski loole taas kord mitu keerdu peale pööraksid.
Tuschil õnnestub pärast pikka ootamist saada kaamera ette rääkima ka kuulus vang ise, kes viimaseid endale esitatud süüdistusi muiates kommenteerib – kuidas oli tal võimalik varastada enda firma tagant selline kogus naftat, mis vagunitesse jaotatult ulatuks kolm korda ümber maakera?
Juba ainuüksi ühe filmis oleva stseeni pärast peab aga “Hodorkovskit” vaatama minema. Avatud Venemaa fondi endine töötaja söödab jõehobu porganditega ja mõtiskleb: “Ma võin ju talle lubada, et toon homme porgandite asemel avokaadosid. Ja ei tee seda ei homme ega järgmisel nädalal. Mida jõehobu teha saab?” Mihhail Hodorkovski avokaado on lootus pääseda vanglast välja 2016. aastal. Aga mida ta teha saab, kui lõpuks visatakse talle hambusse taas kord vaid üks porgand?
