Peamine põhjus, miks Jib Kidder lähiajal laialt tuntud ja soositud nimeks ei saa, on tema harjumatult kõlav eriskummaline maneer laulmisel. Paiguti kõlab ta nagu inimhäält imiteeriv masin. Ja ma ei mõtle sellega üksnes neid laule, kus tal on vokooder abiks. Kuidagi on ta häälepaelad, hingamisteed, huuled ja keele treeninud vilumusele, kus ta suudab esitada laulmist justnagu vokaal tagurpidi keerlema pandud lindilt, ainult et sõnad jooksevad harjumuspäraselt siiski õigetpidi. Nad vaid kõlavad tagurpidi. Ma ei tea nüüd … - kas ma väljendusin arusaadavalt? Laulab õigetpidi, aga kõlab justkui lint käiks tagurpidi. Jah?

Ning eks see kõla muidugi nii imelikult, et ma täiesti mõistan inimesi, kes seepärast plaadi kinni panevad. Jibi laul kõlab nilbelt, sõna otseses mõttes lollilt, see ei haaku ega suhestu minu sisemusele varem teadaolevaga absoluutselt, Jib ei saa mitte kuidagi rääkida minust ja just seepärast mõjubki „Teaspoon to the Ocean“ sedavõrd magneetiliselt ja lummavalt. See on uus, iseäralik, koomiline ja happeline maailm, kuhu ma siit plaadilt sisse saan piiluda.

Muusika ise on üsna harilik tänapäevane kerge indie. Nagu New Yorgis elava-tegutseva Jib Kidderi (kodanikuna Sean Schuster-Craig) kümmekond varasemat madalama profiidiga väljalaset kõlab siin uinutavat kantrit, lõõgastavaid havai-kitarre ja sämplikollaaže. Kõigel selline kentsaka hipsteri vigur (vaata Ariel Pink) vigur sees. Esimesel tõsiseltvõetava plaadifirma välja antud albumil „Teaspoon to the Ocean“ laulavad ja mängivad Kidderiga kaasa indistaarid Julia Holter ja Zach Phillips. Aga eks ta jah, selline post-Animal Collective indie ole, ja ma ei pahanda kui keegi väidaks, et muusikat toidab vaid gimmick’lik laulmine. Pisut siiski vaidleksin. Tõesti, miks meil peaks vaja olema veel üht noore Neil Youngi häälega ameerika indi lauljat, kui me tegelikult vajame üht noore Neil Youngi häälega ameerika indi lauljat, kellele on teksti heliks moondav masin kurku opereeritud ja kes unistab pruudile pärastlõunal tasakulgevat paadisõitu tehes, et ta on Kanye West anno „808s & Heartbreak“.

Väga ilusad laulud, mida ei ole võimalik füüsiliselt kaasa laulda. Lõpuks ometi üks Animal Collective’i õpetuste järgija, kes ei ärrita. 8/10