Vabadusvõitluse monument rändas Pärnust Lihulasse ja sealt kraanaga Lagedile.

Tõnismäe Tundmatut Sõdurit ehk siis pronksmeest tahetakse juba pikemat aega saata kas metallikokkuostu või kuhugi kalmistule. Peaasi, et silma eest ära. Berliinis on Treptowi vägistajaks kutsutud vene sõdurite monument vähemalt pargis puude varjus…

Arvame, et olukord Eesti monumendipoliitikas on skisofreeniline. Miks? Vaatame korraks tagasi. Loogilise reaktsioonina otsalõppenud vene okupatsioonile võeti 1990. aastate algul ametlikult ning sageli rahva spontaansel algatusel kiiresti maha Nõukogude ja Eesti punaste revolutsioonitegelaste (Lenin, Kalinin, Viktor Kingissepp, Jaan Anvelt, Hans Pöögelmann, Hans Heidemann, Jaan Kreuks jt), juunikommunistide (Johannes Lauristin, Johannes Vares-Barbarus), kommunistlike riigipöörete (1924. ja 1940. aasta), Punaarmee võitlejate (Jevgeni Nikonov, Lembit Pärn) mälestusmärgid ning nimetati ümber okupantide ja kommunismiehitajate järgi ristitud tänavanimed (Ivan Fedjuninski, Juri Gagarin, Arnold Veimer jt). Sama kiiresti taastati punaste poolt hävitatud Vabadussõja monumendid. Kuid täna, aastal 2006, mil peagi tähistame 15 aastat omariikluse taaskehtestamisest, ei suuda ei riigi- ega pealinnavõim otsustada okupatsiooni peamise visuaalse põlistaja, Tõnismäe nn Vabastajate monumendi mahavõtmist ja teisaldamist.

See süvendab laialt levinud arusaamist, et võimud kardavad paaniliselt eesti rahvale oluliste rahvuslike monumentide riiklikku püstitamist, soosides pigem väheolulistele välismaalastele mälestusmärkide loomist (Michael Park) ebasobivasse keskkonda või toetades mütoloogiliste kangelaste (Kalevipoeg) kujustamist kasvõi plagiaadi piiril oleva kavandiga. Samas on enamik avalikku ruumi 1990. aastatel püstitatud uutest mälestussammastest nõrga visuaalse üldistusega ning funktsionaalselt ebamäärase kujuga ega kätke näiteks traagilist sündmust emotsionaalse mõjuvusega interpreteerivat kunstilist kujundit.

Eriti nõrk on “Estonia” katastroofi monument, jäädes senisel kujul puhtformaalseks lahenduseks. “Estonia” mälestusmärk on halvas mõttes oma aja stiililiste eelistuste laps, ja me poleks vastu kui see monument nii sisulistel kui esteetilistel põhjustel asendataks uuega. Muuseas, täiesti ebaõnnestunud on 1990. aastatel ja hiljemgi Eesti ajaloo jaoks kurva kuulsusega majadele asetatud memoriaaltahvlid, mis mälestavad Nõukogude repressiivorganite poolt piinatud-tapetud eestlasi. Tahvlid, näiteks nii KGB peamajal Pikal tänaval kui nn Kawe keldril Pärnu maanteel, on vormilt küündimatud, tekstina umbmäärased ning kunstiliselt paraku seega samas “raskuskategoorias” nagu Lihula monument.

Teine probleem hõlmab monumentide teisaldamist turvakaalutlustel. Kui 1990. aastatel veeti mälestussambaid pakku metallivaraste ja vandaalide eest (näiteks Kadrioru mäeveerult Juhan Smuuli monument), siis nüüd on tendents läinud tagurpidi: Johan Pitkat plaanitakse viia Koplisse, Paul Kerest Nõmme mändide alla, sest praegu jääb Kerese monument kinnisvaraarendajatele ette.

Kultuurimälestiseks tunnistatud Paul Kerese mälestusmärk avati Tallinnas Hariduse tänava ja Pärnu maantee nurgal aastal 1991 (skulptor Ekke Väli, arhitektuurne lahendus Andres Siim, Hanno Kreis). Ka sinna kohale tahaks õigusjärgne omanik miskit ehitada. Mida nimelt, pole veel avalikustatud. Ilmselt kortermaja, võib arvata.

Tartus tagastati omanikele Riia-Pepleri ristil asuv kinnistu, kus praegu paikneb Memento poolt represseeritute mälestuseks rajatud Rukkilille monument. Kas mälestusmärk kolib vastasmaja ette või uue hoone ette, pole samuti selge.

Kolmandaks tuleks peatuda monumentide asendamisel ideoloogiliste kaalutlustega. Tuntuim ja kahtlemata positiivseim märgilise tähendusega liikumis-näide on algselt 1985 Kadrioru parki paigutatud (sest kesklinna ei lasknud Ristlaan & CO seda püstitada) Ernst Peterson-Särgava mälestussamba ületoomine laulva revolutsiooni ajal Estonia puiestee kolmnurksele skväärile, kust enne eemaldati Eesti punaste küttide monument.

Eriti naeruväärne on olnud rahvuskangelase admiral Pitka monumendi (skulptoriks Tõnu Maarandi) saaga. Nimelt pandi kuju püsti 2002. aasta veebruaris Kaarli puiesteele, siis võeti maha väidetavalt seoses Okupatsioonide Muuseumi ehitusega ning peale maja valmimist ei ole siiani suutnud linn ja Kaitseliit ära vaielda, mis selle õnnetu ja praegu laos vedeleva hiidpeaga peale hakata. Kaitseliit ei raatsinud panna büsti majaesisele platsile (kuna seal on hea autot parkida – sic!) ning linn ei tahtnud kärpida kaitseliitlaste hoone vastas paikneva Falgi pargi haljastust. Eelmisel aastal leiti väidetavalt kompromiss: Pitka koduks pidi saama 2006. aasta kevadest hoopis Wismari ja Toompea tänava ristmiku juures olev haljasala. Nüüd on siis silmapiiril Kopli trammide lõpp-peatus...

Eelmisel aastal taheti ka paigast nihutada Kadriorus Luigetiigi ääres olev Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kuju, sest nii pargi juhid kui ka linnakujundajad ei pidanud 1958 valminud skulptuuri asukohta sobivaks. Peamiseks argumendiks oli teisaldajatele, et kuju jäävat taastatavas barokkpargis vaatekoridori ette. “Skulptuur lõhub seal vaate ja rikub sellega pargi ära,” arvas linnadisainer Aavo Ermel. Pargi direktor Ain Järve lisas sama targalt, et skulptuur “kerkis käsu korras” ning erinevalt skulptorite Endel Taniloo ja Martin Saksa algselt plaanitust paigaldati istuv Kreutzwald kõrge postamendi otsa (arhitektuurse lahenduse autor Harald Arman). Et praegu on taas lahti läinud suure hurraaga n-ö baroki tegemine (ikka suured puud maha ja kanalikesed ning põõsad asemele), võib ennustada, et varsti jõuabki järg lauluisa kujuni. Tegelikult oleks ehk mõtet taas avada diskussioon, kas me ikka tahame üleval pidada prantsuse pargistiilis Kadrioru parki? Kas ei piisaks barokkpargiks peale taastatud nn ülemise aia veel lossi ette jäävast alast, kus aastate eest välja kaevatud kanalitesüsteem juba sisse varisemas? Täies mahus taastatud barokkparke ei jaksa aastal 2006 pidada ka eestlastest kümneid kordi rikkamad prantslased ja sakslased. Kas ei oleks mõtet eelistada pigem inglise stiilis “rahvaparki”, kus hea jalutada, piknikut pidada, talvel suusatada ja kelgutada? Võtaks hoopis rohkem pargivahte tööle?

Monumentide praegune rändetrend sünnitab hulga olulisi küsimusi. Toimuvas võib näha rahajõu pealetungi, aga kindlasti tasub seda vaadelda nii poliitilistes kui psühhoanalüütilistes kategooriates. Kas tõesti on erahuvid nii pühad, et avalikkus peab oma suurmehi ja langenuid meenutama nurga taga, justkui häbenedes? Või on tegu tõepoolest freudistliku isatapu või mütoloogilise puhkava (taeva)isa kohitsemisega? Et näitame vanameestele nende koha kätte? Kas vaimne priius tähendab tõesti oma kultuuriloo põlastamist? Või kardab Vabariigi Valitsus Eesti ajaloo ja kultuuri suurmehi? Kas rahvuslikku identiteeti pole Euroopas enam mujal paslik väljendada kui jalgpallis?