Metal kipub olema idealistlik ja oma loomult väga moraalne. Ta näib ütlevat – kohati justkui veidra tuletisena gnostilisest vaimulaadist –, et meie maine, materiaalne maailm on vale, räpane ja inetu, ning üritab sellest väljapoole murda. Kuid see minu järeldus on iseenesest poolik. Tähtis on see, kuidas täpselt metal tolle dramaatilise vastasseisu aktualiseerib, kuidas seda tehakse pealtnäha lapsikult koledaid kujundeid taluvuse piirini kokku kuhjates – olgu selleks näiteks keha surve all krampi väändunud lauluhääl või forsseeritult virtuoossed katsed loodusseaduste surve alt pääseda. Metal on sellisena, jah, ebakindel ja ebaküps – ta räägib maskuliinseid kangelaslugusid seesuguses võtmes, sest ilma tolle füüsilise kannatuse elemendita me lihtsalt ei saaks neid usaldada, ei saaks neid eristada tavalistest edumudelitest. Metal, kui lihtsalt öelda, on seega ühtaegu traagiline ja koomiline.