Armastuslaulud. Hingestatud ballaadid. Esimese hooga ei kõla just väga kutsuvalt, mis? Silme ette tulevad akustilisi kitarre näppivad juuksemetali poisid. Või Kelly Family. Eks igaüks vaatab oma rikutuse astmelt. Tegelikult on pilt hoopis teine. Võtke näiteks YouTube’is ette albumi nimiloo „Devotion“ video, mis on päris hea moodboard kogu ülejäänud, pikalt ooda­tud debüütplaadi meeleolu tabamiseks. Hämarsoojades toonides majapidu kusagil Londoni lõunaosas. Mitte just sinu igapäevane pinnakas. Siin pole punaseid plasttopse, telejoomingut ega vodka­­rulette. Keegi ei oksenda vannitoas ega urineeri lillepotti. Selle asemel on õrnad, vaevumärgatavad puudutused ja pilgud. Nahk naha, kets ketsi vastu. Kinnisilmi kõikumised ja tähenduslikult vahetatud sõnad. Prosta DJ set-up ning sulejopes Tirzah ja Coby Sey. Mõlemal mikrofonid käes, laulmas oma hinge välja nii, et keegi seda ei märka. Aga kõik tunnevad seda vahetult oma naha vahel.