Nende endi koduväljaandena valminud plaat levis Moskvas ja Peterburis mitteametlikke kanaleid pidi. Käest kätte. Siis kuuldus, et bändi külje alla on ilmunud mänedžer. 5’nizza ei esinenud enam kõikjal. Nende teine plaat on mittemidagiütlev kangutus. Pole saladus, et nii juhtub paljude helgete gruppidega, kelle tegemistesse sekkuvad mänedžerid.

Ent kontsert Riias, äärelinna venelaste klubis, mis kuuldavasti asub endises seebitehases, oli super. Tuhat (või rohkem) inimest nägid särtsakat ja hea fiilinguga etendust. Kartused olid asjatud.

Vestlesime pärast seda, kui publik mehed lavalt ära lasi.

– Kultusest

Teie kohta öeldakse, et olete kultusbänd. Olete mõelnud, miks?

Sergei: Ei kujuta ette.

Ise peate end kultusbändiks, eriliseks selliseks?

Sergei: Ei, oleme lihtsalt tavaline ansambel. Kollektiiv. Oleme bänd, kelle laule praegu millegipärast päris paljud tahavad kuulata. Annaks jumal, et neile meeldiks ka meie tulevased laulud.

No te pole tavaline lihtsameelne pop. Teil on iroonia, omamoodi peen nali, ideoloogia ja sõnum… Mitte igaüks ei saa sellest aru, mulle tundub. Olete te ise mõelnud, kes on teie publik?

Sergei: Tavalised inimesed. Ei usu, et meil on mingi väga eriline publik.

Kas vahel olete sattunud kontserdile, kus selgelt pole teie publik?

Andrei: Oli üks festival, kus publik ootas mingit hevipunti. Visati vist pudeligagi, mugav polnud. Aga mis seal ikka. Mängisime.

– Jamaicast ja reggae’st

Vahepeal levis Venemaal nagu mingi haigus üldine reggae-vaimustus. Kes vähegi viitsis, tegi reggae’t, tegi Jamaical video ja kohalik MTV mängis seda kõike. Teie läbilöögihittki on laul "Jamaica". Seda teavad kõik, Riia publik laulis seda alates esimesest sõnast viimaseni kaasa.

Andrei: Tõsi, see on meie läbilöögihitt. Raske öelda, miks ühest laulust saab hitt. Naljakas, et seepeale hakkas publik meid siduma reggae’ga, ehkki tegelikult, te ju ise kuulsite kah, on meil vaid kolm-neli lugu selles stiilis.

Kust lugu "Jamaica" tuli?

Andrei: No Sergei käis mööda tänavat ja…

Sergei: … käisin mööda Harkovi tänavaid, ülikooli ees. Mäletan, et oli kevad, oli päike, ja siis hakkas peas tiksuma – maika-jamaika, jamaika-maika…

Tundus lahe kombinatsioon. Läksin Andrjuhha juurde...

Andrei: … no ja mul tulid selle mõtte peale kohe omad sõnad. Nii ta läks.

Enne seda, kui mõte tuli, olite tüdimuseni kuulanud Bob Marleyt ja muud reggae-kraami…

Andrei: Ei, ei saa öelda, et me nii väga reggae’d oleks kuulanud. Nojah, Marleyt vahest küll. Aga vähe. Reggae pole tegelikult nii huvitav. Ei saa öelda, et see oleks mu lemmikmuusika.

No aga publik on teie kontsertidel ikka rastapatside, Jamaica lipu ja Bob Marley särkidega. Reggae on Venemaal popp.

Sergei: Ma ei tea isegi, miks nad nende särkide ja värkidega meie kontsertidel käivad. Me tõesti ei pea ennast reggae-bändiks.

– Harkovist ja Moskvast

Kus te populaarsemad olete, Moskvas või kodumaal, Harkovis?

Sergei: Moskvas oleme me vist populaarsemad.

Miks?

Sergei: Sest Moskva on Moskva. See on keskus, kõigile kuulda ja näha. Kui Moskvas midagi popiks saab, siis kõlab see kõikjale. Alles pärast seda, kui olime Moskvas tuntuks saanud, hakati meie vastu huvi tundma mujal, ka Kiievis ja Harkovis.

Kus te olete ja elate, kui kontserte ei anna? Moskvas või Harkovis?

Andrei: Harkovis loomulikult.

Kuidas teile meeldib Harkov? Kas ära pole tahtnud minna?

Andrei: Ei, seni mitte. Ma ei ole mingi Harkovi patrioot. On vähe häid asju, mida võiks Harkovist rääkides mainida. Aga seal on mu sõbrad, seal on meil kõik tingimused, et tööd teha. Mugav. Harkov on mõnus kohake. Muidugi, kui me oleks ainult seal ja kusagil mujal ei käiks, oleks see õudne.

Sergei: Varem, kui me kusagil mujal polnud eriti käinud, tundus Harkov tõeline mädasoo. Nüüd tundub ta kuidagi mõnus ja kodune linnake. (Teadmiseks, jutt käib 1,2 miljoni elanikuga suurest tööstuskeskusest – aut.)

– Populaarsusest

Kui sageli te esinete?

Sergei: Kaks-kolm kontserti kuus.

Rohkem ei taha või ei kutsuta?

Sergei: Me ise vaatame, et kontserte eriti rohkem poleks.

Te olete kontsertbänd. S.t kogu teie võlu on laval. Kuidas müüvad teie plaadid?

Sergei: Normaalselt.

No kui normaalselt?

Sergei: Ma ei teagi täpselt. Ausalt. Viimast plaati on müüdud ehk 100 000, esimest võib-olla 200 000. Aga kas see on Vene oludes suur või väike tiraaž, ma ei oskagi öelda.

Kui sageli te firmapidudel esinete?

Andrei: Ei esinegi. Ei taha, ei meeldi…

Sergei: …kahel korral oleme käinud. Ühel korral mängisime mingitele pankuritele, oligarhidele. Mingi maja katusel, ma mäletan. Päris pull oli.

Teisel korral olime mingis kinnises klubis kellegi sünnipäeval. Seal oli täiesti, ma vabandan, täiesti perses.

No räägitakse ju, et uusaastaõhtutel jooksevad bändid mööda Moskva erapidusid, annavad kuus kontserti õhtu jooksul ja teenivad seal meeletut raha.

Sergei: Meie nii ei tee. Mitte mingil juhul. Kahest korrast piisas. Rohkem ei taha.

Suur raha liigub ju.

Sergei: Mis siis. Ma tahan aastavahetusel kodus olla. Raha jätkub mul niigi.

Mul on perekond, mul on töö teatris (Sergei on väljaõppinud näitleja. Mängib praegu trupis Teater 19 – aut.). Ma ei kavatse end raha pärast lõhki rabelda.

Kas pere ja teater on tähtsamad kui bänd ja raha?

Sergei: Ei, nii ei saa öelda. Tahan, et oleks nii üks, teine kui kolmas ja neljas.

– Oranžist revolutsioonist

Olete Ukraina kodanikud?

Sergei: Jah.

Andrei: Oleme.

Kas nn oranž revolutsioon läks teile kuidagi korda? Mõjutas see teid?

Sergei: Ei, ma ei usu, et see meid kuidagi mõjutas.

Andrei: Mine nüüd, mind küll mõjutas. Vähemalt esialgu läksin massiga kaasa. Emotsioonid. Pärast muidugi kahetsesin. Sain aru, et mis ja kes. Pettusin. Nüüd olen veendunud, et mitte kunagi ei toeta ma mitte üht poliitikut.

Te ju andsite selle revolutsiooni toetuseks kontserti?

Sergei: No me esinesime inimestele, kes olid päevade viisi väljas seisnud, külmetanud.

– Uuest plaadist

Rääkige palun uuest plaadist.

Andrei: Sellest pole midagi rääkida, vaid kolm lugu on valmis.

Karmim kui varasemad plaadid?

Sergei: Karmim.

Aga millal ilmub?

Sergei: Ma usun, et sügisel. Või talvel.