Nädala lõpus, 29. septembrist kuni 1. oktoobrini Telliskivi loomelinnaku Rohelises Saalis toimuval Eesti Fotokunstimessil saab näha tema uut fotoseeriat „Ootus/Waiting“, mis räägib õrnusest, inimlikust igatsusest, lootusest ja küpsusest, samas ka kurbusest, paratamatusest.

Vaimustav

Mårten Spångbergi kell 11 õhtul alanud ja hommikul kella kuue-seitsmeni kestnud „Natteni“ etendus SAAL Biennaalil. Ma pole tükil ajal teatrietendusest niisugust laksu saanud – lesida tundide kaupa suure hämara saali põrandal, poolunes ja ilmsi, aeg-ajalt kuskil siinsamas müristab ja lööb välku, on happevihmade hood, on maailmalõpu aeg. Tantsijate filigraanne, justkui aegluubis koreograafia, nagu martial arts. Sume ambient, üliaeglaseks keeratud tume diskens. Ja mälestused sellest, mis kõik kunagi oli ja nüüdseks kaduvikku on läinud, kogetud lähedus, tunded, inimene olemise valu ja lumm.

Mõru

Freddy Grenzmanni esikluulekogu „Sigalind“. Käisin ka esitlusel ja et Freddy oli mulle veidi sees, sain raamatu tasuta. Raamatus on täitsa kihvt pildivalik ja Hasso Krulli poolt toimetatud tekstid ja nende fragmendid – vahetu punk siirus, otsekohesed loovad ja hävitavad sööstud vabadusse. Nojah, teadagi, vana arm ei roosteta.

Alan Proosa Foto: alan proosa

Spicy

Papaiasalat soolamuna ja pisikeste krevettidega. Neid on mitut sorti. Thai style, Isaan style jne. Viimane lõhnab nagu roiskunud korjus, mulle meeldib siiski enim turvalisem, Thai style. Eestist ja üldse Euroopast on seda aga raske leida. Igatsen väga. Ma tahan leida ka kellegi, kelle juures saaksin õppida Kagu-Aasia rahvatantse ja vastavat koreograafiat. Lapsepõlves tahtsin ma saada ninja’ks. Tegelikult ma olengi sel teel, lihtsalt tuleb edasi minna.

Lääge

Need rahvusromantilised maalingud Linnahalli müüridel. Karu, hundilõuad, ruunimärgid ja sinimustvalge, päikeseloojang ja lilled. Neist peab ju ometi igaüks aru saama. Ärge palun suruge oma keskpärasust kõigile peale. Millegipärast lingib kogu see värk ja esteetika minu jaoks otseselt näiteks nende inetute T-särkidega, mida müüakse Tallinna sadama pudipadi- ja suveniiripoodides. Seal on ka õllekapad, Lenin ja Adolf, vintpüssid või Kalašnikovid särkide peal ning hundid ja karhu’d.

Magus

Läksin Kultuuritolmult hommikul vara ühe seltskonnaga Laine klubisse. Vibe oli selline, nagu oleks mingi firmapidu olnud. Kõik puha ülikondades ja kleitides vms. Punase volüümika hipsterihabemega tüüp astus hoogsalt minu juurde, põrnitses mulle silma ja lausus: „Sa oled kõige rõvedam vaatepilt, mida ma täna öösel näinud olen. Kas sa ise ei saa sellest aru, kui vastik ja inetu sa oled? Sa ajad mind oksele!“ Nojah, hommik oli käes ja võib-olla ma ei olnud just kõige värskema välimusega selleks ajaks, aga mu meik oli siiski enam-vähem korras ja kõrgetel kontsadel kõndimisega polnud samuti probleeme. Aga ma kuidagi ei osanud talle tabavalt vastatagi, olin pahviks löödud. Ta värises vastikustundest ja lisas siis: „Ma ei salli niisuguseid asju silmaotsaski! Ma olen kristlane!“