Facebookist

Kustutasin mõni aeg tagasi oma profiili. Facebook on tugevatele, mina olen nõrk. Kas saaks kogu interneti kustutada?

Reisimisest

Mul mõlgub meeles Goethe ütlus, et inimene näeb seda, mida ta teab, seega võime me sageli küll avalisilmi ringi käia, kuid näeme ikkagi vähe. Ma ei taha niisama tühja pärast kusagile minna, sõita, lennata – puhkusele mõnele eksootilisele maale. Kui just töö pärast ei pea rändama, siis ma parema meelega lihtsalt loen kodus raamatut või vaatan filme.

Uni unest

Ma hakkasin üha erutatumalt hingama ning ärkasin. Une traagelniidid on mälu ergavad lõimed! Olin vaikselt jälginud selle kanga tekkimist ning läinud üha enam ähmi täis – kas suudan seda kirjeldada!? Hirm, pöörane hirm. Ja halvav õnnetunne. See tundus kellegi saladuse näppamisena. Ah nii seda tehaksegi!!! Sa ei peagi olema keegi eriline, et oma rahutusega luua hiigelsuuri asju, meis kõigis on see peidus.

Uni on sähvimine, hirmkiire mõtte sähvimine, mida ainult teatud tardumuses selle kohale kerkides võid eristada. Suuremaid jooniseid. Pöörised ja neelukohad müriaadidest kübemõtetest. Selle kohal heljudes vaikses imestuses seod pildiks. Mõistad. Hirmilus ja kordumatu.

Unenägude aines jääb tabamatuks, sest selle kude ei suuda keegi taasluua, kui vaimu protsessid ei ole aeglustunud. Ehk on surm samasugune aeglus? See oleks TÄIUSLIK.

On imeasi, et isegi kellelegi räägituna ei püsi unenäod meeles. Ei sinul ega temal. Terve mõistus kohkub tagasi oma tükkideks kistud kujutise ees. Killustatud, kui ­täpsem olla. Pihustatud. Tervem on unustada.