Toidublogi: Carolina Pihelgas
Tartu ülikooli usuteaduskonna lõpetanud Pihelgas uuris oma magistritöös meieisapalvet Eesti rahvausundis, on tõlkinud nii proosat kui luulet hispaania, inglise ja norra keelest ning avaldanud kolm luulekogu. Neist viimase, ülemöödunud aastal ilmunud “Õnnekangestuse” eest määrati Pihelgasele Gustav Suitsu stipendium.
Jõgi
Üks korralik linn asugu jõe ääres. Sest juhul, kui suvi peaks mööduma peamiselt tööd tehes, saab pärastlõunal ikkagi rattaga alla jõe äärde sõita, pikutada puude vilus, vaadata pardiperede toimetusi, korraks vette sulpsata ja lugeda siis mõnusalt raamatuid.
Aiamaa
Sel suvel hakkasin paari tuttavaga koos linnaserval asuvas Tartu maheaias peenralapikesel ube, peete, maitserohelist ja muud sellist kasvatama. Ja kuigi talvel tuleb ilmselt tagasi minna kiletatud-pakendatud salatikraami juurde, on see väikestviisi aiapidamine muutnud suuresti minu suhtumist toitu. Kõigele lisaks on uskumatult tore vaadata, kuidas taimed kasvavad.
Ümisemine
Igapäevatoimetuste juures on tore teinekord omaette ümiseda pähetikkuvaid viisijuppe. Olgu selleks siis mõni Ella Fitzgeraldi mahehäälne standard või pruudilugu Maarja Nuudi värskelt albumilt “Soolo”, mis on üks viimase aja tundlikumaid ja ehedamaid rahvamuusika plaate.
Lingvistiline mets
Valdur Mikita vaatab oma uues raamatus “Lingvistiline mets” endiselt metsa poole. Ta räägib perifeeria vajalikkusest ja maagilisest mõtlemisest, teadvuse nähtamatust niidistikust, seenevaikusest ja muudest tähtsatest asjadest. Raamatu lugemine ise on sama lõbus ja kosmiline kui kartulivagude vahel püherdamine.
