Muusika

Või pigem muusikata. Minult küsitakse tihti, mis muusikat ma vabal ajal kuulan. Vastan ausalt, et ega ma vabal ajal sageli muusikat ei kuulagi. Et olen muusikaga nii palju seotud, siis olen vabal ajal ilma. Kuulan vaikust. Tean nii paljusid inimesi, kelle iga hetke saadab muusika. Aga kas nad seda kuulavad? Kas muusika ei muutu niimoodi lihtlabaseks monotoonseks müraks? Kuidas siis ära tunda seda head, seda õiget? Mürareostus päädib lõpuks sellega, et muutume muusika suhtes immuunseks. Kõik on sama. Seega, kuulakem vahel ka vaikust. Või mitte vaikust, aga kõiki neid teisi helisid, mis meid ümbritsevad, näiteks loodusemuusikat. Nautigem neid helilisi puhkehetki ning mõelgem järele. Nii on ka muusika kuulamine nauditavam.

Mälestused

Olen alati imetlenud inimesi, kes peavad päevikut või kirjutavad üles oma mõtteid ning elus juhtunut. Ise ei ole ma seda kunagi suutnud. Raamatukaante vahele köidetud mälestusi loen aga alati huviga ning praegugi on mul üks selline raamat käsil. Mõnigi kord lähevad lugedes ­mõtted uitama: mida saaksin mina kirja panna, kas ja kui palju ma üldse mäletan? Aeg kaob kiirelt ja palju läheb meelest. Kirjutamine on aga alati nii raske tundunud. Kuidas siis mäletada?

Päike

Haridust taga ajades olen viimased kuud elanud toaseinte vahel ning päikest vaid läbi aknaklaasi näinud. Vaatan kadedusega sõprade juba praegu jumekaid ja suviseid naerunägusid. Nüüd on lõpuks ka kõigi koolijütside jaoks käes aeg koopast välja pugeda ning lasta päikesel nägu paitada. Tere, Päike!