Hiljuti ilmus fs’i luulekogu “100% fs”, mis lisaks paarile varem avaldamata luuletusele koondab tekste tema teostest “Valgete kaantega raamat”, “2004” ning “Alasti ja elus”.

Öine elamus

Vaatasin Sielun Veljede DVDd. Laulu nimega “Laulu” video lõpeb öise linna vaadetega – tühi tunnel, tühjadel ristmikel vilkuvad foorid, jäätükid tumedas vees, tühjad sadamaterminalid. Muusika ja need kaadrid kokku mõjusid nii, et ma ei saanud enne magama minna, kui olin laulu teksti ära tõlkinud. Ma ei oska soome keelt ja olin üksi, kellelegi helistamiseks oli liiga öine aeg. Leidsin internetist lauluteksti kaks ingliskeelset tõlget. Võrdlesin neid originaaliga sõna-sõnalt ja rida-realt, kuulasin uuesti ja uuesti ja sain lõpuks aru. See on minu viimase aja suurim luuleelamus. Siiani tõusevad ihukarvad püsti, kui seda laulu kuulan. Ma ei luba midagi, aga mul on sellest ööst peale soome keelega üks plaan.

Värisev õhk

Mu suurim kirg on õhu võnkumine, teiste sõnadega – muusika. Mul on palju aastatepikkuseid kiindmusi, aga vaimustuda seni tundmatust on eriline nauding. Viimati kaotasin reaalsustaju Taani bändi Get Your Gun kontserdil Krahlis. Ruum oli ainult helivõnkeid täis. Selliseid asju tahaks kogeda elu lõpuni.

Linnad

Võõrastes linnades käin võimalikult palju jala, tahan näha erinevaid tänavaid ja seda, mis pole mõeldud turisti jaoks. Mulle meeldivad linnade kaardid ja raamatud bändidest või plaadifirmadest, mis algavad keskkonna kirjeldamisega, kus kõik algas (nagu Mick Middlesi “Factory” või äsja eesti keelde tõlgitud Simon Spence’i “Depeche Mode”).

Tahaks tunda teise linna rutiini, aga kes ütleks ära ka uuest särinast. Erutust, mida tunnen juhuslikult leitud väiksesse plaadipoodi sisse astudes, oskan võrrelda ainult tundega, mis oli elus esimesi kordi kellegi rinnahoidjat lahti pusides.

Minu inimesed

Lapsed ja muusikafännid, nendega on, millest rääkida. Ja muidu ka hea.