Sel nädalal saab Eesti Filmi Sihtasutus 15aastaseks.

Tekst
Milliste meelte kaudu me oma teadmisi ka ei hangiks, saab ainult tekst olla reflektiivne ja vahendada mõistelisi seoseid. Piltide kaudu saab jutustada, kuid mitte mõtelda. Ilukirjanduse vahele loen hea meelega filosoofilisi tekste. See on hädavajalik kas või selleks, et suuta eristada lihtsate vastanduste vahel halle tsoone. Eestis kalduvad igasugused vaidlused ja diskussioonid ähmastuma just suutmatuse tõttu näha vastandite vahel teisi võimalusi või suutmatuse tõttu kõiki neid võimalusi loogiliselt siduda. Lihtsam on maha vaikida see, mis meile ei meeldi, meie loodud tervikusse ei mahu või millele pole kiiret vastust.

Raamat
François Jullieni “Tõhususe traktaat” näitab leidlikult, milline on alternatiiv Lääne tegutsemise (ja soovitud tulemuse saavutamise) filosoofiale. Võib mõelda, kas majandus ja ühiskond on ainult matemaatilised mudelid või saab neid paremini mõista kulgemise kaudu.

Jooksev pilt
Korralik arvustus või hästi kirjutatud stsenaarium võib mõjuda paremini kui film. Märksa huvitavam kui filmid ise on see, millise kirglikkusega inimesed neisse suhtuvad, kui iseenesestmõistetavalt jagatakse filme headeks ja halbadeks. Ma ei tea ühtki head ega halba filmi. Ma lihtsalt vaatan neid aeg-ajalt.

Helid
Muusikas ei ole gurmaanlusel mingit õigustust. Väikese liialdusega võib öelda, et praegu on kahe minuti jooksul kättesaadav helinäide ükskõik millisest ajastust, muusikavoolust või maailma paigast 1000 aasta lõikes. Aphex Twin, india raagad, Vox Clamantis, techno, Iraani muusika, jazz, A Place to Bury Strangers on üheaegsed valikuvõimalused. Neid tulebki segamini kuulata, vajaduse korral süvenedes ja jälle pinnale tagasi tõmbudes.