HUMANS OF LATE ­CAPITALISM

Meie ümber on teadupärast palju kujutisi, ilmselt isegi liiga palju. Mõned neist on tehtud mõttega, palju rohkemad on juhuslikud. „Humans of late capitalism“ on Facebooki lehekülg, mis riisub juhuslike kujutiste koort. Pildid, kust vaatavad vastu väikesed lollid lookesed. Lehekülg, mida ma külastan päevas mitu korda, olemas ka Instagramis ja Twitteris.

PIDU SÕNAS ENESES

Minu puhul ei sa üle ega ümber sõnadest. Hea sõna, mille hiljuti avastasin ja mida kasutati aegu tagasi, on „nessessäär“, mis tähendab kaasaskantavat tualetitarvete jm pisiesemete kotikest või kohvrikest. Head sõnaleiud on olnud ka „klimbimm“ – pidu, pillerkaar; üleliigne kisa-kära, „vehverments“ – piparmünt, „lontmaaker“ – köietegija, -punuja, „premjäär“ – esietendus, „kukelokuti“ – kuke noka all olev kaheosaline ripnev nahalott, „kepeldama“ – kibelema, kärsitult liikuma, mitte paigal püsima, „nõelusk“ – nõelavalt, torkavalt ütlev inimene.

NOOR ROO-LOORKULL

Lind, kellest ei tea ma muud kui vaid seda, et tema nimi on suure­pärane keeleharjutus.

VANAD AJALEHED

„Ostan valgeid hiiri. Müüa seaputka.“ „6. jaanuaril kadus Rõuge kiriku juurde parema jala kaloss.“ „Ostan halli varese jalgu.“ „Kiire! Tähelepanu! Abiellun selle härraga, kes ostab klaveri ja kel on nii palju varandust, et naine eluaeg võib mugavalt elada. Nõudlik päikeselill.“ „J. K. Jätke mind juba rahule! Kui ei, teatan asjast kohe teie abikaasale! H.“ „Kana tulnud. Posti uulits nr. 5.“ jne. See on vaid käputäis näiteid 1930. aastate ajalehtedest. Sõltuvusttekitav. Leiab digiteeritud Eesti ajalehtede arhiivist.
Keiti Vilms